Euroopa Liidu infoturbeagentuur ENISA hoiatab pahavara eest, mis levib seni tavatus keskkonnas – sõiduautode juhtajudes. Turvaekspertide väitel üritab obd.backdoor.1.3-nimeline pahavara kirjutada üle auto juhtaju tehaseseaded, näiteks asendab BMW 725 firmware Audi 80 omaga. Kui see ei õnnestu, lülitab pahavara sisse alarmi ja immobilisaatori, hoides neid töös niikaua, kuni aku tühjaks saab. Teatud versioonid hoiavad mootori pöördeid pidevalt 7000 ning salongi kliimaseadet +37 kraadi peal. Pahavarast levib ka versioon obd.motorup.1.4, mis muudab juhtaju seadeid nii, et mootori kütusekulu langeb 2,7/100-le.

ENISA spetsialistide kinnitusel pahavara otse ühest autost teist nakatada siiski ei suuda. Nakkus antakse autodele edasi odomeetri tagasikerimiseks kasutatava tarkvara kaudu. Kuna ükski autoremonditöökoda pole seni tagasikerimist üles tunnistanud, jätkuvad nakkusallika otsingud üle teve Euroopa Liidu.

Seni aga palub ENISA kõigil, eriti kasutatud autode omanikel oma sõiduriista käitumist tähelepanelikult jälgida ning kõikidest kahtlustest kohe teada anda.

Sain hiljuti ühelt toredalt kuid murelikult tüdrukult kirja, kus ta kahtlustas, et tema arvutit võidakse jälgida klahvinuhkidega. Kuna kiri oli pikk, siis vaid väikene lõik sissejuhatuseks:

„Tegelikult on mul üks küsimus veel seoses nende Keyloggeritega. Olen aru saanud, et need jälgivad põhiliselt seda, mida tehakse veebibrauserites. Kuid kas on võimalik, et keegi sai nüüd ligipääsu ka minu arvuti kõvakettal olevatele failidele ja sai neid vabalt uurida tänu sellele Keyloggerile? Või siis sai jälgida, mida ma oma arvutis parasjagu mingitesse dokumentidesse kirjutan?“

Põhimõtteliselt on nii, et klahvinuhke avastavad nii viirusetõrjed kui ka tavalised nuhkvaratõrjed, tuleb vaid aeg-ajalt nendega arvuti üle skanneerida. Kuid tuleb ka arvestada, et tõrjed avastavad sellist pahavara, mis neile juba teada on. Küberkurjamite eesmärgiks on aga varastada infot kasusaamise eesmärgil nii, et nende nuhkvara programmid jääksid avastamata, vähemalt esialgu. Seega on vägagi võimalik, et selleks on loodud täiesti uus klahvinuhk, mida tõrjeprogrammid ei suuda veel tuvastada. Internetipiraatidele piisab ka sellest, kui vastloodud tundmatu klahvinuhk suudab tõrjete eest märkamatuks jääda kasvõi nädalaks – selle ajaga saavad nad juba arvestatava koguse salajast infot, mida nad vajavad, näiteks kasvõi panka sisselogimise kasutajatunnuseid ning paroole.

Kõige kindlam vahend klahvinuhkide vastu on see, kui kasutaja suudaks juba arvutis kõik oma klahvivajutused krüpteerida nii, et kui ükskõik mis info sellest peaks küberkurjategijate kätte sattuma senitundmatu klahvinuhi läbi, ei suudaks nad krüpteeringut avada.

Tasulist Zemana AntiLoggerit peetakse hetkel üheks paremaks klahvinuhivastaseks vahendiks maailmas. Nagu öeldud, kahjuks on tegemist tasulise programmiga ja paljudel pole ressursse seda omale osta. Kuid juba eelmise aasta lõpust pakub Zemana ka tasuta rakendust Zemana AntiLogger Free, mis töötab taustal ja krüpteerib iga kasutaja klahvivajutuse nii arvutis kui veebilehitsejates. Seega, kui artikli alguses olevast küsimusest lähtudes keegi kirjutab parajagu mingitesse dokumentidesse infot, siis kõik see info krüpteeritakse ja isegi kui halvad poisid saavad ligipääsu nendele andmetele, siis nad ei suuda seda krüpteeringut lugeda ning näevad vaid mõttetut tähtede või sümbolite jada. Nagu öeldud, arvutisse paigaldades rakendub kaitse kogu süsteemile ja programmidele, mida kasutatakse, ning ka veebilehitsejatele, kus kirjutatakse erinevatesse portaalidesse või kasvõi näiteks panka sisselogimiseks kasutajatunnuseid ning paroole.

Rakenduse installeerimine on väga lihtne ja peale paigaldamist võib selle n-ö unustada. Taustal väga vähe ressursse tarbides krüpteerib ta klahvivajutusi isegi siis, kui kasutaja kogemata programmi välja lülitab. Sobib operatsioonisüsteemidele Windows XP/Vista/Windows 7/Windows 8  – kõik 32-bit ja 64-bit süsteemid.

Tutvustav lühivideo:

Best free anti-keylogger is Zemana AntiLogger Free from arvutiturve on Vimeo.

Zemana Antilogger Free ei sobi kokku teise reaalaja veebilehitsejate krüpteerimisrakendusega KeyScrambler Personal  koos töötama, kuid see ei tähenda, et KeyScrambler peaks sel juhul maha installeerima. Sel juhul KeyScrambler kaitseb veebilehitsejaid ja Zemana Antilogger Free arvutisüsteemi, krüpteerides klahvivajutused.

Lisaks soovitusele Windows XP lähema aasta jooksul mõne uuema opsüsteemi vastu välja vahetada on Riigi Infosüsteemi Amet sel nädalal avaldanud ka ülevaate küberturbe seisust Eestis aastal 2012.

RIA hinnangul 0li eelmine, 2012. aasta Eesti küberruumis rahulik, suuremaid vahejuhtumeid polnud, hädaolukordadest rääkimata. Järelvalve registreeris 41 olulist intsidenti, neist meedia tähelepanu pälvisid Elioni katkestused, kaardimaksete süsteemi tõrked või lennujuhtimissüsteemi häired, ka nn “#opEstonia” juhtum, mis ei mõjutanud kriitiliste infosüsteemide tööd ning lahendati tavapärasest intensiivsema töö käigus. Tõsiseks saab veel lugeda paari kuritegelikku rünnet, mille käigus üritati petukirjade abil saada juurdepääsu pangakontodele.

Üldistatult on arvutikuritegevuse tase jäänud samale tasemele varasemate aastatega. 2012. aastal alustas Politsei- ja Piirivalveameti Keskkriminaalpolitsei menetlusbüroos tööd V talitus, mille põhiülesandeks määrati kohtueelse menetluse teostamine infotehnoloogiaga seotud rasketes ja rasketes peitkuritegudes, samuti osalemine valdkonna tervikkoordineerimises.
Politsei- ja Piirivalveameti hinnangul mõjutasid politsei tööd küberkuritegevusega võitlemisel 2012. aastal enim:

• Trojanite sõjad (Venemaa ja USA ning ka Hiina viirusetootjate vahelised vastasseisud) raha parast jätkusid. Sõjad on muutunud kommertslikumaks.
• Küberkurjategijad otsisid jätkuvalt varastatud infole müügikanaleid.
• Jätkus teenusteks muutunud ja teenustena pakutavate kelmuste arendamine.
• Küberkurjategijate võrgust eraldamised sundisid neid arenema (Man-in-the-browser (MITB) – st püüdu varastada infot otse brauserist).
• Häktivismi tõus.
• Kiire infovahetus lihtsustas gruppide tabamist ja botnettide operaatorite (e pahavara kasutajad, kes juhivad ja koordineerivad ründeid) tabamist.
• Erinevad teismeliste küberkiusamised saavutasid Child Groomingu (veebi kaudu ahvatletakse laps endast alasti pilte tegema ning siis algab raha väljapressimine ähvardusega, et muidu pannakse pildid nt Facebooki) mõõtmed.
• Tabatud lapsporno levitajad peavad enda moraalselt väärastunud tegevusi tavanormiks.

Samad trendid jätkuvad PPA hinnangul ilmselt ka 2013. aastal.

RIA 2012. aasta küberturbe ülevaate täistekst.

Kõigile tasuta Drag’n'Crypt ULTRA on äärmiselt lihtne ja mugav failide krüpteerimise programm, mille abil saab kaitsta tundlikke ning salajasi andmeid võõraste silmade eest. Näiteks, kui ühte arvutit kasutab mitu inimest, saab igaüks oma privaatsed failid selle krüpteerimisprogrammi abil salasõnaga kaitsta.

Drag’n'Crypt ULTRA kasutab turvalist Twofish krüpteerimisalgoritmi. Krüpteerimiseks tuleb teha vajalikul failil (või failidel) paremklikk, leida rippmenüüst Drag’n'Crypt Ultra (sätetest märkida linnukesega Use Context Menu), avada programmi aken ning sisestada kaks korda parool. Korraga võib krüpteerida ka kogu kausta seal olevate failidega. Samuti võib krüpteerimist vajava faili või kausta koos failidega lohistada Drag`n`Crypt ikoonile.

Vahend sobib krüpteeritult salasõnaga kaitsma igasuguseid faile – erinevaid dokumente, arhiivifaile, videosid, fotosid, audiofaile jne. Ei pea kasutama ühte ja ainust salasõna, nii nagu paljud teised krüpteerimisrakendused nõuavad, vaid erinevatele failidele saab määrata erinevaid paroole – just seetõttu sobib see ideaalselt arvutisse, kus mitmed inimesed saavad selle abil just omale tähtsaid faile isikliku salasõnaga kaitsta.

Mida pikem salasõna, seda turvalisem. Kõige turvalisema parooli saamiseks kasutage salasõnas ka suuri tähti, numbreid, punkte, komasid, kooloneid jne. Ärge kasutage salasõnade määramisel kõike seda, mis puutub teie lemmikutesse, sest teid hästi tundev sama arvuti kasutaja võib seda teilt eeldada. Samuti võib faili nimesid muuta, et pealkiri ei tekitaks teistes arvuti ühiskasutajates ebaharilikku huvi – näiteks dokumendi „Minu isiklik päevik“ võib ümber nimetada „MIP“ või kuidas keegi iganes soovib. Faili nime peab teiseks muutma enne krüpteerimist! Kindlasti tuleks krüpteerimisel lähtefail kustutada, märkides programmi sätetes linnukesega „Secure erase of the source file“.

Krüpteeritud failide avamiseks tuleb teha failil topeltklikk ja avanevasse aknasse kirjutada õige parool. Kui soovitakse terve kaustatäis krüpteeritud faile avada, siis kaustal paremklikk ja valige Drag’n'Crypt Ultra. NB! Failidele määratud salasõna või erinevaid salasõnu loomulikult ei tohi unustada, sest siis peate palvetama, et parool meelde tuleks (parafraseerides rakenduse kodulehel olevaid sõnu), muidu  ei suuda te ise ka neid enam avada ning mõni väga oluline fail võibki jääda kadunuks.

Tegemist on portatiivse ehk kaasaskantava rakendusega, mida saab kasutada USB-pulkadel, välistel kõvaketastel, mälukaartidel jne. Kõik vähegi salajane, tundlik ja isiklik informatsioon on soovitatav välistel andmekandjatel krüpteerida, kuna sageli unustatakse neid tuttavate poole või kaotatakse ära.

Kuna erinevatesse süsteemidesse paigaldades võib igal programmil erineda vigasid, siis kõigepealt katsetage, et kõik laimatult töötaks – looge mittevajalikud failid ja kontrollige töökindlust!

Sobib operatsioonisüsteemidele Windows 2000, Windows XP, Windows Vista, Windows 7 (32-bit).

Tutvustav video:

Free file encryption software for windows Drag ‘n Crypt ULTRA from arvutiturve on Vimeo.

Draiverid on oluline osa arvuti süsteemist. Draiverite ülesandeks on tagada süsteemi stabiilne ja tõrgeteta toimimine, kuid kui need puuduvad, on rikutud või väskendamata, võivad need põhjustada ebakindlust ja vigasid arvuti töös. Pikemalt ja palju põhjalikumalt olen sellest kirjutanud artiklis Mis on Draiver ja kuidas neid uuendada.

Varem olen kirjutanud kahest tasuta draiverite otsimise ja uuendamise programmist, kuid neist veel paremaks, põhjalikumaks ning lihtsamalt käsitsetavaks pean SlimDrivers Free draiveriuuendusprogrammi. Programm leiab draivereid enamikule arvuti komponentidele ja arvutiga ühendatavatele seadmetele – video- ja helikaartidele, emaplaatide kiibistikule (Motherboard Chipsets), monitoridele, võrgukaartidele, modemitele, printeritele, skänneritele, koopiamasinatele, CD/DVD seadmetele, mängukontrolleritele (Game controller) jne.

Kasutades pilvepõhist tehnoloogiat leitakse süsteemist puuduvad või uuendamist vajavad draiverid. Programmi aknas kõigepealt tulebki vajutada Start Scan, väga kiire ajaga leitakse aegunud või kadunud draiverid, mille siis kasutaja saab ise arvutisse laadida vajutades Download Update.

 Allalaadimise lingile vajutades küsitakse kõigepealt, kas teha süsteemitaaste punkt. Tehke see kindlasti, sest kui juhul draiver mingil põhjusel ei sobi süsteemi, saab süsteemitaastet kasutades ennistada operatsioonisüsteemi endine seis. Seejärel tirib programm õige draiveri alla, mille saate koheselt paigaldada. Paigaldamise lõpus, kui pakutakse taaskäivitusele minemist (restart), tehke ka seda, sest ka selle järgi saab kinnitust, et kas konkreetne draiver sobis süsteemiga või tekitas probleeme. Asi ei ole mitte selles, et programm valib vale draiveri, vaid põhjus võib olla selles, et draiveri arendajad ei ole suutnud seda ühildada korralikult toimima kõikide süsteemidega.

Näiteks minul, kui paigaldan arvutisse ATI Radeon HD draiverit, siis taaskäivituselt tulles kuvatakse mulle sinine surmaekraan. Kusjuures sama on siis, kui tirin driveri viimase versiooni otse tootja kodulehelt. Ehk siis minu arvutisse sobib siiani vaid kõige esimene driver, mis videokaardiga sai paigaldatud.

Kui arvuti taaskäivitamiselt on tagasi tuldud, kontrollige, et kõik oleks korras. Kui täheldate vigu, tehke kas süsteemitaaste, või kes on varem teinud sama programmiga kõigist draiveritest varufailid (Backup), valige programmist Restore, leidke koht, kuhu paigutasite draiverite taastefailid ja taastage need endisesse seisu (videos on see näidatud).

Kui aga õnnetuseks Windows enam ei avane ja tuleb ette sinine surmaekraan, siis arvuti alglaadimisel vajutage klaviatuurilt F8 ja mustal ekraanil valgete kirjete seast leidke Last Known Good Configutaration, nooltega liikuge selle peale ja vajutage Enter. Selleks saigi enne draiveri paigaldamist süsteemitaastepunkt tehtud, et arvutit saaks taastada olekusse, kui kõik veel korras oli.

Kui ka see ei aita, valige Safe Mode ja kaitstud režiimis olles tehke süsteemitaaste, eemaldage probleeme põhjustanud draiver (programmiaknas Uninstall) või kasutage SlimDriver abi driverite taastamisel, ku need on teil enne ettenägelikult varundatud.

Programmi saab ajatada uusimaid draivereid otsima iga päev, nädalas või mitme nädala tagant (programmis Options – Scedule). Et SlimDrivers koos Windows avanemisega stardiks, ei ole mõttekas, seega võiks linnukese ära võtta kirje eest Options – General – Run at windows startup.

SlimDrivers on portatiivne ehk kaasaskantav rakendus, mille saab paigaldada USB mälupulgale, välisele kõvakettale jne.

Süsteeminõuded: Windows 7, Windows 8, Windows Vista, Windows XP (kõik 32-bit ja 64-bit süsteemid).

Tutvustav video draiverite allalaadijast ja paigaldajast:

Best free driver update software SlimDrivers Free from arvutiturve on Vimeo.

Kui kustutate arvutist privaatseid faile prügikasti ja selle ka tühjendate, siis arvate, et need failid on igaveseks kadunud ning kellelgi pole neile enam ligipääsu. Nii see tegelikult ei ole. Niikaua kui kustutatud salajasi andmed pole üle kirjutatud, saab neid spetsiaalsete taastamisprogrammidega näiteks Glari Undelete,  AnyFound Photo Recovery, SoftPerfect File Recovery jt taastada. Kui aga müüte arvuti või välise kõvaketta võõrale edasi, kingite kasutatud USB-pulga sõbrale, siis ka nemad saavad soovi korral taastada ja seejärel uurida kõiki teie isilikke faile, mis teil olid selleks tarbeks tavapäraselt kustutatud.

Et faile turvaliselt hävitada, peab selleks kasutama programme, mis purustavad andmed mitmekordset ülekirjutamse teel. Ükeks tasuta erakasutuseks mõeldud andmepurustajaks on Secure Eraser Standard Edition.

Secure Eraser Standard Edition on küllalt võimas utiliit, mille peamine eesmärgiks on jäädavalt kustutada faile ja kaustu arvutist või välistelt andmekandjatelt kasutades turvalisi purustamisalgoritme. Nii saab vältida, et volitamata kasutajatel oleks võimalik andmeid taastada ja kätte saada tundlikku teavet isegi spetsiaalse tarkvara abil. Secure Eraser kasutab hinnatuid purustamisstandardeid, millest U.S. DoD (US Department of Defense) 5220.22-M ECE kirjutab andmeid seitsme kordselt üle ja Peter Gutmann standard 35 kordselt.

Programmi juures meeldib mulle see, et kui paljud teised andmepurustajad, millest olen kirjutanud näiteks artiklis Privaatsete failde kustutamine Eraser ja Free File Shredder abil, on mõeldud ainult andmete purustamiseks, siis Secure Eraser pakub ka võimalust süsteemi puhastamiseks (System cleaning) ning Windows registrist vigade otsimiseks ja parandamiseks (Registry cleaning).

Tundlike failide või kasutade hävitamiseks tuleb avada File & Folder Deletion, tõsta sinna noolega ülekirjutamist vajavad failid (drag and drop), avada need linkide kaudu Add Files ja Add Folder või teha purustamist vajaval failil paremklikk ja valida Delete securely with Secure Eraser.

Funktsiooni Drive/partition deletion kasutamisel olge väga ettevaatlikud, et te oma arvuti vajalikult kettalt kogemata oma andmeid ei purustaks. See vahend ongi mõeldud selleks, kui soovite oma müüki pandud arvuti kõvaketastelt või välistestelt andmekandjatelt (USB-pulgad, välised kõvakettad) andmeid purustada.

Kui te kohe kasutate spetsiaalseid andmete taastamise programme, millest enne kirjutasin, siis näete, kui palju te leiate arvutist kustutatud faile, mida saaks taastada. Funktsioon Free Space deletion puhastab turvaliselt kõvaketta tühja ruumi neist failidest ja keegi enam ei saa tulevikus neid faile loetavaks muuta. Mida turvalisem kustutamisalgoritm, seda rohkem aega tuleb varuda.

Sobib operatsioonisüsteemidele Windows XP, Vista, Windows 7, Windows 8 (kõik 32-bit ja 64-bit süsteemid).

Tutvustav video:

Secure erase files with Secure Eraser Standard Edition Free from arvutiturve on Vimeo.

Üsna sageli küsitakse minult nõu, mida teha siis, kui ID-tarkvara installeerimise ajal visatakse lahti aken kirjadega „Service Smart Card (SCardSvr) failed to start. Verify that you have sufficient privileges to start system services“ või „Service Ceritificate Propagation (SertPropSvc) failed to start“. Vajutades „Retry“ avaneb sama aken uuesti ja tarkvara installeerimist ei viida lõpule.

Tegemist on üsna lihtsate vigadega, kuid on arusaadav, et tavakasutaja ei pruugi neid teada. Arvatavasti on teenused (services) välja lülitatud (disabled), mis tuleb uuesti sisse lülitada. Võimalik, et teenused on välja lülitatud selle tõttu, et kasutatakse mõnda arvutitöö kiirendamise- või tweak´imise programmi, mis automaatselt sulgeb programmi arvates mittevajalikke teenuseid, et suurendada süsteemi jõudlust.

ID-kaardi paigaldamisel peavad kasutajal olema administraatori õigused.

ID-kaardi tarkvara installeri saab tirida arvutisse sellelt lehelt. Valige installer, mis sobib teie arvuti süsteemiga, kas 32-bit või 64-bit. Kuidas kindlaks teha, kumma süsteemiga on tegemist, saate kindlaks teha lugedes siit.

Juhul, kui installeerimisel kuvatakse veateated ja et vajalikke teenuseid jälle käima saada, tuleb avada Start – Control Panel – Administrative Tools – Services, üles otsida mittetöötava teenuse nimi, olenevalt veast kas siis Smart Card või Ceritificate Propagation, teha teenusel kaks klõpsu, avanevas aknas valida Startup type Automatic, vajutada Apply ja OK. Kui ei soovita taaskäivitusele minna (restart), siis tuleb teenus kohe ka käsitsi tööle panna vajutades Start (the service).

Teenusteni (Services) jõuab ka nii, kui teha My Computer ikoonil paremklikk, valida Manage, avanevas Computer Management aknas valida Services and Applications ja paremast lahtrist nime (Name) alt avada Services.

Vista ja Windows 7 opisüsteemidel võib ka avada Start menüü, kirjutada otsireale services.msc ja vajutada Enter. Windows XP puhul avada Start – Run – kirjutada aknasse services.msc ja Enter.

Kui ID-kaardi tarkvara on edukalt paigaldatud ja mõnel teisel päeval ID-kaardi haldusvahendit avades kuvatakse viga “SmartCard/PCSC teenus ei tööta”, siis nagu eelnevalt oli juttu, tuleb Smart Card teenus käivitada.

Kui aga ID-tarkvara paigaldamisel kuvatakse viga „Service Smart Card (ScardSvr) could not be stopped. Verify that you have sufficient privileges to stop system services“, siis selle vea parandamisest on juttu siin.

Juhendav video:

 

Service Smart Card or Ceritificate Propagation… by arvutiturve

Koostöös oma heade koostööpartneritega pakub Arvutikaitse kõigile ettevõtetele, kellel pole väljakujunenud turvarutiine, võimalust võtta eeskujuks alltoodud juhtnöörid.

Eelkõige väikekontoris kasutamiseks mõeldud IT turvareeglite koostamisel on lähtutud aastatega kujunenud kogemusest ja üldlevinud headest tavadest. Igaühel on vaba voli kohandada näidiseeskirja oma ettevõtte vajadustele sobivamaks, samuti on teretulnud mistahes ettepanekud ja täiendused.

Asutuse andmesüsteemi turvareeglid 1.0-1 (RTF)

Asutuse andmesüsteemi turvareeglid 1.0-2 (PDF)

Asutuse andmesüsteemi turvareeglid 1.0 (Word 2003 dokument)

Asutuse andmesüsteemi turvareeglid 1.0 (ODT)

Näidisturvareeglite valikut pakub ka RIA: https://www.ria.ee/raamdokumentide-naidised/

Kustutatud failide taastamisest olen kirjutanud artiklites Glary Undelete, AnyFound Photo Recovery ja SoftPerfect File Recovery. Kõige populaarsemaks ja tuntumaks kogemata kustutatud või kadunud failide taastajaks on aga kõigile tasuta Recuva, mida on tõlgitud enam kui 37 keelde, sealhulgas ka eesti keelde.

Programmi või tirida siit. Kes soovib alla laadida portatiivse ehk kaasaskantava programmiversiooni, siis seda saab teha sellelt lehelt.

Kui arvutisse soovitakse taastaja paigaldada eesti keelsena, siis installeerimise alguses valige kohe eesti keel, mina isiklikult vanast harjumusest eelistan inglise keelseid programme.

Programmi on äärmiselt lihtne ja mugav kasutada, millega saavad hakkama ka algajad arvutikasutajad.

Ise eelistaksin programmi avamisel kasutada abistavat viisardit, kui saab ise valida, millistelt ketastelt ja milliseid faile (fotosid, videoid, muusikat, tekstifaile jne) on vaja taastada. Iga kasutaja mäletab kindlasti, milliselt kettalt said failid kogemata kustutatud ja just nimelt mis failid, mis vajavad taastamist. Kui aga seda ei mäletata, siis tasub failide päästmisel liikuda viisardis ainult Next – Edasi nuppu kasutades. Hiljem saab juba ise eraldi valida failitüüpe, mida on võimalik taastada. Kõik see on näidatud ka videos.

Kui näiteks taastatakse faile C-kettalt, siis valige taastatavate failide paigutuskohaks arvuti teine ketas või väline USB-ga ühendatav seade, sest samale kettale taastamine vähendab võimalusi, et kõik korralikult taastatakse. Kui esialgse otsinguga ei leita otsitavaid faile, siis võib aktiveerida põhjaliku otsingu, mis võtab rohkem aega.

Rohelise märgistusega failid on hea kvaliteediga, kollase märgiga failid tõenäoliselt veidi kahjustada saanud, kuid eeldatavasti saab neid loetavaks taastada, punase märgiga failid on rikutud.

Recuva taastab igat tüüpi faile – office dokumente, pilte, videoid, audiofaile, arhiivifaile (Zip, Rar jne), e-maile jne. Faile on võimalik taastada mitte ainult arvutist vaid ka digitaalkaamerate mälukaartidelt, USB-pulkadelt, MP3-mängijatelt, iPod meediamängijatelt ja välistelt kõvvaketastelt. Programm toetab FAT12, FAT16, FAT32, exFAT, NTFS, NTFS5 , NTFS + EFS failisüsteeme.

Sobib operatsioonisüsteemidele Windows 8, 7, Vista, XP ja 2000, 32-bit ja 64-bit süsteemid.

NB! Kogemata kustutatud faile tuleb hakata taastama esimesel võimalusel! Kui failid on prügikastist kustutatud, sellest on aega mööda läinud, samal ajal olete tirinud arvutisse filme või uusi pilte, samuti ka neid kustutanud, paigaldanud uusi programme ja neid eemaldanud, siis on väga võimalik, et andmeid ei annagi enam taastada, sest need on eelnimetatud tegevustega üle kirjutatud.

Kui aga mõni kuumavereline noormees õudusega avastab, et tal on kustutatud arvestatav kogus paljaid ja erootilistes poosides tüdrukukute pilte ning videoid, mida igaüks saab soovi korral taastada, näiteks õde või ema, siis võib ta ebavajalike failide täielikuks kustutamiseks kasutada programmi Secure Eraser abi ja valida funktsioon Free Space deletion.

Loodan, et sellest artiklist saab abi ka Kostja, kes artikli EaseUS Partition Master Home Edition kommentaarides küsis nõu videote taastamisel.

Kustutatud failide taastaja Recuva tutvustav video:

Best Free File Recovery and Data Undelete Utility Recuva from arvutiturve on Vimeo.

Väga paljude funktsioonidega SlimCleaner pole ainult timmimisprogramm (tune-up utility) arvuti kiirendamiseks ja süsteemi puhastamiseks vaid see pakub ka turvalistust, võimaldades kontrollida, kas mõni arvutis olev rakendus on pahatahtlik või mitte. Paljude IT-asjatundjate poolt peetakse SlimCleanerit maailma parimate sekka kuuluvaks kõik-ühes (all-in-one) arvuti häälestusprogrammiks.

SlimCleaner on maailma esimene tarkvara, mis võimaldab optimeerida Windows süsteemi pilvepõhiselt, saades rakenduste ja programmide kohta reaalajas infot kasutajatelt saadud tagaside põhjal. Nii saab näiteks kasutajate hinnangute ehk reitingute põhjal aimu, kas koos Windows avanemisega tööle hakkavad rakendused (Startup) või mõned teenused (Services) on vajalikud või mittevajalikud, samas ka kas head või halvad rakendused.

Kuna iga programmi kasutaja saab teatud programmile või rakendusele ise oma hinnangu anda, siis ettevaatusabinõuna jälgitakse pilvepõhisesse andmebaasi jõudvaid reitinguid ning tuvastatakse ja keelatakse automaatselt sellised valehinnangud, mida mõni kasutaja iseenese lollusest võib mõnele rakendusele anda. See garanteerib, et hinnangud rakendustele oleksid õiged.

Süsteemi puhastaja Cleaner kasutab kiiret ja võimsat mootorit, mis analüüsib ja leiab süsteemist mittevajalikud failid, mis aeglustavad arvutitööd. Kui praht ning vigased faild on kustutatud, pakutakse kohe ka kõvaketta defragmentimist, kuid kes soovib, võib selle esialgu vahele jätta ja hiljem eraldi funktsiooni alt selle teostada.

Arvuti optimeerimise Optimize funktsioonis tuleks jälgida hinnanguid, mida reaalajas rakendustele või teenustele antakse. Samas saab kahtluse korral kohe kontrollida (Cloud AV – View Results) veebipõhise online viirusskänneriga failide puhtust.

Funktsioonis Software saab eemaldada ebaolulisi või harva kasutatavaid programme, mis koormavad süsteemi. Samuti saab siin vaadata reaalajas infot, kas paigaldatud tarkvara on hea või halva hinnanguga. Väga kasulikuks tuleb pidada arvutis oleva tarkvara uuendamise võimalust (Updates), kuna programme värskendades uusimate versioonide vastu lisatakse neile turvaparandusi haavatavuse vastu ja parandatakse programmivigu.

Funktsioonilahter Browsers ehk “Veebilehitsejad” annab võimaluse eemaldada ebavajalikke või isegi pahatahtlikke tööriistaribasid või brauserilisasid. Toetatud on veebilehitsejad Interner Explorer, Mozilla Firefox, Google Chrome, Apple Safari ja Opera.

Disk Tools abil saab analüüsida kõvaketta või kõvaketaste olukorda, hävitada turvaliselt andmeid, leida korduvaid faile ketastelt või kettaid defragmentida.

Windows Tools annab kõige kiirema ligipääsu Windows operatsioonisüsteemiga kaasasolevatele vahenditele nagu süsteemiinfo (System Information), teenused (Services), Windows värskendamine (Windows Update), kasutajakonto (User Accounts) jne.

Hijack log loetleb äärmiselt põhjalikult üles kõik programmid ja pluginad, mis võivad olla tundlikud kolmanda osapoole rünnakutele.

Programmi saab ajatada arvutit puhastama teatud päevaks või nädalaks. Sätetest saab valida installeerimiseks portatiivse ehk kaasaskantava versiooni programmist, mida saab kasutada USB-ga ühendatavatel seadmetel.

Sobib operatsioonisüsteemidele Windows 7 (32-bit ja 64-bit), Vista (32-bit ja 64-bit), Windows XP, Windows 2000.

Programmi ülevaade videona – SlimWare Utilities SlimCleaner Free:

Best free all-in-one tune-up utilities SlimCleaner Free from arvutiturve on Vimeo.

Esmakordselt kirjutasin populaarsest kõik-ühes Windows süsteemide hoolduprogrammist Glary Utilities juba aastal 2008 Arvutikaitse portaalis, aga kasutanud olen seda programmi vist juba aastast 2003. Programm kuulub mu lemmikute hulka. Nüüd on hea võimalus kõigil soovijatel tirida arvutisse tasuline Glary Utilities Pro viimane versioon täiesti ametlikult, säästes u. 30 eurot.

Glary Utilities sisaldab võimsaid ent lihtsasti käsitsetavaid süsteemi tööriistu, mille peamiseks ülesandeks on puhastada arvutiregistrit sinna kogunenud prahist ja kiirendada arvutitööd, ent programmis on lisaks ka mitmeid teisi abivahendeid, mis muudavad arvutikasutajate töö palju lihtsamaks, kui nad muidugi lisafunktsioone soovivad kasutada.

Glary Utilities Pro versiooni saab arvutisse tirida siit ja registreerimise nime ning seeriavõtme leiab sellelt lehelt. Programm sobib opisüsteemidele Windows 2K / XP / Vista / XP 64 bit / Vista 64 bit / Windows 7 / 7 64 bit / Windows  8 / 8 64 bit.

Kui programm on edukalt registreeritud (kuidas programmi registreerida, see on näidatud videos), siis enda mugavuse huvides on soovitav see sättida automaatselt arvutit puhastama. Ülevaate aknas (Overview) tuleb märkida linnukesega Turn on automatic maintenance ja graafikust (Shedule) valida, millal arvutit automaatselt puhastatakse. Minule näiteks meeldib, et arvutit puhastatakse siis, kui ma sellega momendil ei tööta, kuid arvutit sulgenud ei ole. Sellepärast olen valinud Run when idle.

Programmi menüüst (Menu) avades sätted (Settings) saab märkida ühe-klõpsu hoolduse (1-Click Maintenace) ridades, milliseid vigaseid registrikirjeid või arvutit koormavaid ajutisi faile otsitakse ning hiljem kustutatakse. NB! Kui te ei tea, kuidas seadeid sättida või näiteks soovite, et veebilehitsejad säilitavad ajaloo, külastatud lehed, küpsised jne, siis valige Recommend ehk soovituslikud sätted, mitte ärge seadke sätteid nii nagu mina olen omal sättinud, mis on ka programmi tutvustavas videos näha!

Glary Utilities Pro with legal serial key (review) from arvutiturve on Vimeo.

Lühidalt kõigist funktsioonidest:

1-Click Maintenance – ühe hiire klõpsuga (Scan for Issues) puhastatakse arvutist vigased registrikirjed (Registry Cleaner) ja kasutud otseteed (Shortcuts Fixer), leitakse võimalikud pahavaralised failid (Spyware Remover) või vead kõvakettal ( Disk Repair) ning eemaldatakse süsteemi – või veebilehitsejate poolt salvestatud ajutised failid (Tracks Eraser, Temporary Files Cleaner) ja isestartivad ebavajalikud failid (Startup Manager), et arvuti alglaadimine kiirem oleks.

Windows Registry – saab käsitsi otsida Windows registri vigu ja need eemaldada; defragmentida registrit, mis eeldab taaskäivitusele minemist (restart), teha registrist varukoopia (Backup) ja kasvõi siis, kui seesama programm eksib ning pärast puhastamist ilmnevad süsteemis vead, saab registi taastada Restore abil. Loe edasi…

Disk Space – saab käsitsi puhastada kõvaketastelt prügi, mis aitab taastada kettaruumi; otsida korduses olevaid samasuguseid faile (Remove duplicates) või vaadata kettaruumi infost, millised failid seda kõige enam kasutavad (Explorer disks). NB! Palun ärge kasutage funktsiooni Remove empty folders ehk ärge eemaldage tühjasid kaustasid. Juba 10 aastat iga uue versiooniga olen seda funktsiooni katsetanud ja iga kord on see süsteemi täieliku krahhini viinud, mida ei saa enam taastada. Ei avane isegi Advanced boot options klavartuurilt F8 vajutades, millega saab tavaliselt krahhi korral Windows vahendeid kasutades süsteemi parandada. Kuid kuna ise kasutan Acronis True Image partitsioonitaastajat, siis ainult sellega sain kogu ketta taastatud varasemasse seisu. Vastasel korral läheb kõik kaduma ja peate uue Windows paigaldama.

System Tweaks – monitoorib automaatselt mälukasutust taustal ja võimaldab ka manuaalselt mäluressursse puhastada (Free up Memory). Kui kasutate mõnda teist head mälu optimeeriat nagu Cleanmem, siis on soovitav linnuke eest ära võtta Enable Auto optimization. Browser assistant abil saab vaadata pluginaid ja lisasid, mis on Internet Explorerile, Firefoxile või Google Chromele külge poogitud ja ebavajalikud neist eemaldada, näiteks tüütud lisatööriistaribad Ask Toolbar, Delta Toolbar, Yandex Toolbar jne.

Anti Malware nagu nimigi ütleb, eemaldab pahavaralisi faile, mis leitakse, kuid seda ei saa siiski pidada spetsiaalseks nuhkvaratõrjeks, mis avastavad palju rohkem pahalasi.

Privacy abil saab eemaldada kõik prahi, mida Windows või veebilehitsejad vaikimisi salvestavad (Erase History). Siiski, kui kasutajale meeldib, et kõik tema viimatised tegevused on näha nii arvutis kui ka brauserites, siis ta ei pea seda funktsiooni kasutama. Shred File abil saab turvaliselt kustutada salajasi faile ja Wipe Free Space abil purustada tühja kettaruumi, mis tegelikult sisaldab taastatavaid faile, mis on kunagi kustutatud tavamoel. Encrypt files aitab tundlikke faile krüpteerida ja salasõnaga kaitsta. Ka failil paremklõpsu tehes saab paremkliki menüüst valida selle funktsiooni.

System Control – saab vaadata ja lahti ühendada Windows avanemisel isestartivaid faile (Startup Items), pääseda ligi teenustele (Services), ajatatud toimingutele (Scheduled tasks), paremkliki menüüle (Context menus) ja protsessidele (Processes), mis hetkel on arvutis aktiivsed.

System Status avab süsteemi informatsiooni (System Information), saab teha partitsioonist taastefaili (Backup your computer), parandada süsteemifaile (Repair System files), avada süsteemitaaste (System restore) või kui Glary Utilities on põhjustanud oma parandamisega/puhastamisega arvutis probleeme, taastada sellele eelnev seis (Undo Changes).

Hard Disks abil saab defragmentida arvutit või otsida ja parandada vigu kõvakettalt.

Draivers abil saab varundada arvutis olevad draiverid ja vajadusel selle abil hiljem neid taastada. Kui mõni uus draiver näiteks ei sobi, siis saab neid lihtsasti eemaldada kasutades Uninstallerit.

File management abil saab suuremahulisi faile väiksemaks lõigata (Split files). Restore deleted files aitab kogemata kustutatud faile taastada. Quick search aitab arvutiketastelt kiiresti leida vajaminevat faili, ent isiklikult pean sellest paremaks otsinguprogrammi Everything.

Programs abil saab lihtsasti eemaldada arvutist programme (Uninstall) ja Check for updates abil vaadata, kas ehk mõni arvutis olevale programmile on uuendusi, ehkki ma Filepuma Update Detectorit ei pea kõige paremaks uuenduste leidjaks.

Kokkuvõtteks:

Võrreldes eelmise versiooniga on viimane programmi väljalase tõeline „püss“ ja üsna äkiline ning kompromissitu puhastaja, seega soovitan programmi töösse aukartusega suhtuda. Isiklikult mulle, kes ma olen mugavuseamastaja ja sellepärast on mul alglaadimisel avanevaid programme palju, näiteks kasvõi  Scott´s Gmail Alert ja kuu-või aastakalender Ultimate Calendar või kell-imateade ekraanil HTC Home, siis uuel versioonil on komme need kõik alglaadimiselt kustutada. Kui teil sama juhtub, siis lülitage vajaminevad alglaadimise failid uuesti sisse ja järjekordsel Glary Utilities leidmisel välistage need eemaldamisest.

Programmi tasuta versiooni leiab siit. Mis vahe on tasulisel Glary Utilities Pro versioonil ja tasuta Glary Utilities Free versioonil, sellest saab lugeda siit.

Andmete varundamine on üks olulisemaid tegevusi, millest oleme palju rääkinud, kuid mida vähesed tõsiselt võtavad. Kui rääkida üleüldiselt tehnikavidinatest, olgu nad laua- ja sülearvutid või nutitelefonid, siis nii otseses kui ülekantud tähenduses ei pruugi nad igaveseks jääda teid teenima.

Kui arvuti operatsioonisüsteem jookseb kokku või näiteks emaplaat on läbi põlenud ja kõvakettale jäävad olulised failid, siis ei ole miski veel kadunud, sest neid andmeid annab veel taastada, olgugi et see on kallis töö. Näitena võin tuua, et sel kuul olen juba kolmelt kõvakettalt andmeid taastanud, sest  lisaks arvutiremondile või süsteemi puhastamisele/korrastamisele tegelen ka selliste töödega. Kui aga kõvaketas ise läheb rikki, mis reeglina juhtub ootamatult ja päeva pealt, siis pole enam midagi teha. Siiski, paremal juhul võib proovida kõvaketta komponente vahetada, näiteks elektroonilist plaati, et ketast jälle tööle saada, kuid sellised tööd on väga-väga kallid.

Ülekantud tähenduses pole arvutid ja nutitelefonid igavesed sellepärast, et need võidkse varastada või mõni eriliselt hajameelne inimene võib näiteks sülearvuti või nutitelefoni unustada kuhugi või telefoni taskust kaotada. Ja kui andmeid pole varundatud, läheb kõik kaduma. Laste pildid või videod, mis telefoniga tehtud on, see kaotus elatakse tavaliselt üle, kuid kui vajalikud telefoni kontaktid kaduma lähevad, siis on kuri karjas– ei hakka ju kõiki oma tuttavaid ja sõpru ükshaaval üles otsima, et küsida tema telefoni numbrit.

Android operatsioonisüsteemide andmete varundamisest räägime edaspidi, tänaseks teemaks on Windows Phone 8 andmete ja kontaktide varundamine.

Windows Phone 8 andmete varundamiseks on kaks lihtsat meetodit.

Esiteks, andmed võib varundada Microsofti kontoga pilve, näiteks SkyDrive. Selleks tuleb avada Sätted ja Varundus, luua Microsoft konto, kui seda varem pole olnud. Üksikasjalikult ma pilve varundamisest ülevaadet ei tee, kuna Windows Phone juhiste lehel on sellest juba põhjalik ülevaade olemas. Kui nüüd telefoniga juhtub midagi, näiteks olete sunnitud taastama tehase seaded või kaotate telefoni, saate uue nutitelefoni soetamisel taastada oma kontod, rakendused, fotod, meilid jne.

Kindlasti tuleb nüüd mõnel meelde hiljutine skandaal Microsoftiga, kus teatud andmeid jagati onu Sami luureteenistustega. Arvate, et android süsteemiga telefoniga Google pilve või mõne kolmanda osapoole pilve andmete saatmine on turvalisem? Unistage edasi…. Tänapäeval on kindlad ainult surma ja maksud. Isegi kui ei ole kindlaid tõendeid mõne internetifirma koostööst luureorganitega, siis võib see välja tulla alles aastate pärast nagu viimatine vilepuhuja Edward Snowdeni paljastus näitas. Pealegi on ka mitmeid juhuseid, kui pilveteenustesse häkitakse sisse. Nii et mina küll ei põeks oma andmeid Microsoft pilve saatmisel, kartuses, et minu telefoni andmete seast leitakse hulgaliselt diilerite telefoni numbreid, mida luureteenistustele või seadusorganitele jagatakse – minu kontaktides ja telefoni andmetes pole lihtsalt midagi kahtlustäratavat.

Kuid siiski võib olla selliseid, kes ei taha oma andmeid pilvedesse saata, kes soovivad suuremat privaatsust oma telefoni kontaktide üle. Selleks on Windows Phone 8-l olemas üks hea Nokia loodud rakendus nimega Minu andmete edastamine. Kuigi rakendus võimaldab andmeid üle kanda ühest telefonist teise või arvutisse sinihamba (Bluetooth) kaudu (Symbian, Android, iOS, BlackBerry, Windows Phone ja teised), siis olulisem on see, et kontakte saab varundada ka otse SD-mälukaardile, kuna arvuti ise ei pruugi toetada sinihammast.

SD-mälukaardid ei ole väga kallid ja kontaktide varundamiseks piisab isegi 2GB mälukaardist, mis maksab umbe 6 -7 eurot. Kui nutitelefon toetab SD-mälukaardi sisestamist, kaart on ostetud ja telefoni ühendatud, siis tuleb avada rakendus Minu andmete edastamine ja puudutada telefoniekraanil kolme väikest punktikest. Avanevad lisaseaded, milles tuleb valida Ekspordi SD-kaardile. Kui telefon on kontaktid leidnud, siis valige Alusta. Eksportimine võtab aega umbes minuti, kuni teatatakse, et töö on Valmis.

Edasi võib telefoni ühendada juhtme abil arvutiga ja kontaktid tõsta arvutisse, kust omakorda saab need alati taastada, tõstes need tagasi uuele SD-kaardile (juhul, kui telefon on varastatud või kadunud) ja telefonist valides Impordi SD-kaardilt. Muidugi, kui keegi soovib, siis ta võib mälukaadi üleüldse telefonist välja võtta ja paigutada kindlasse kohta, kust see kaduma ei lähe. Siis on tagavarakontaktid olemas alati ka siis, kui arvutis olevate varufailidega midagi juhtub.

Ülevaade on tehtud Nokia Lumia põhjal, tarkvara Windows Phone 8.0.

Nutitelefonid on praegusel ajal tõeline moemöire, mida ihkavad paljud juba „nutika“ nime tõttu, olgugi, et mõni soovib telefoni ainult helistamiseks ning kõnede vastuvõtmiseks ja nutirakendustest on tal tegelikult kama kaks. Lastel on see peamiselt näitamiseks, et näe, olen lahe sell või kuum tots, sest „mul on vinge nutikas, aga sul ei ole“, või uhkustavad sellega, et „mul on suurem kui sul“ … nutitelefon mõistagi, sest neid on eri suuruses.

Nii vanad kui noored näpivad ja vaatavad tõenäoliselt telefoni kõik sätted ning rakendused läbi, kuid see on ka kõik, ilma et nad teadvustaksid, kui kasulik mõni neist võib olla. Võibolla avatakse ainult mobiilne internet ja luuakse Facebook konto, et oma sõltuvust sellest rahuldada. Telefoni helistamisteenused ju niikuinii töötavad ning muud pole vajagi.

Kui aga Windows Phone nutitelefon kaob või varastatakse ja selle leidmiseks on ettevalmistused tegemata, siis väga suure tõenäosusega see jääbki kadunuks, kuigi tegelikult on seda võimalik veel leida, lukustada või sisu kustutada.

Juba siis, kui ostate nutitelefoni, tuleb mõtelda selle peale, et mis saab siis, kui telefon kas juhuslikult kaotsi läheb või varastatakse. Arvestada tuleb sellega, et see kes telefoni leiab, võib olla pahatahtlik inimene või varas ise, kes helistab sellega tasulistele numbritele või välismaale ja arved maksate kinni teie! Seega hea oleks, kui esimese asjana määrate telefonile lukustusparooli. Parool aitab ka selle vastu, et üldjuhul avastatakse telefoni kadumine ruttu ja juhul, kui see on varastatud, siis ei usu, et selle ajaga jõuab pikanäpumees hämaratesse töökodade tagatubadesse, kus salasõna spetsiaalsete seadmetega lahti muugitakse.

Avage Windows Phone Sätted, seejärel Lukustuskuva. Edasi leidke märge Parool ja nihutage liugur sisse. Määrake salasõna ja seejärel kinnitage sama parool teistkordselt. Igaüks teab ise, kui keerulise parooli ta välja mõtleb, et see meelest ei läheks. Ärge kasutage selliseid paroole, mida hõlpsasti võib teid tundev inimene ära arvata, näiteks sünnikuupäevi või -aastaid. Inimene ei pea teid tundmagi, kui näiteks kaotate käekoti koos nutitelefoniga ja seal on ka teie ID-kaart. Esimese asjana hakatakse ID-kaardi järgi numbreid sisse toksima, kuna eeldatakse, et te võite just neid kasutada lukustusparoolina ja kahjuks statistika näitab, et nii see ongi – sageli kasutatakse paroole, mis on seotud just isiklike oluliste kuupäevadega.

Kui parool on sisse toksitud ja kinnitatud, valige Valmis. Seejärel määrake, millal telefon peaks parooli küsima – puudutage kastikest kirje all Küsi parooli ja valige endale sobiv. Mina soovitaksin teil valida parooliküsimist (vähemalt alguses kui mitte alati) Iga kord, sest siis jääb uus loodud parool teile kiiresti meelde, et te nii rumal poleks, et kirjutate selle üles ja peidate paberi parooliga igaks juhuks telefonitaskusse. Niikuinii, kui metsas seeni korjate või olete matkamas, hängite linnas või peol, olete tööl või lõbustuspargis karussellil, te ju ei kasuta telefoni nutirakendusi kui ainult hädajuhul. Telefoni sissetulevaid kõnesid aga saate ilma parooli sisestamata vastu võtta. Kui aga keegi peaks märkama teie parooli sisestamist, siis saate seda alati uue vastu vahetada valides Muuda parooli.

Teine oluline tegevus võimaliku telefoni kaotsimineku ennetamiseks on avada Sätted ja avada Telefoni leidmnine.

Kui teil pole veel Microsoft kontot loodud, siis saate seda just siin teha. Kui telefoni leidmine on teil välja lülitatud, siis libistage liugurit, et see sisse lülitada. Samuti võite märkida linnukesega, et teie telefoni asukohta regulaarselt talletataks.

Kui nüüd tõesti juhtub, et teie telefon läheb kaduma, mida ma kellelegi ei soovi, külastage arvutist internetis lehte windowsphone.com, valige sealt Find My Phone (Leia mu telefon) ja logige sisse oma kontoga, mida kasutate ka nutitelefonis. Eesti leht asub siin – www.windowsphone.com/et-ee/.

Ma arvan, et kui olete võõras linnas ja seal kas kaotate telefoni või see varastatakse, siis pole probleemi pöörduda kasvõi mõnda firma kontorisse või kohvikusse ja paluda korraks ligipääsu arvutile. Kui teie murest teda saadakse, siis on lahkeid ja abivalmeid inimesi küll, pealegi kindlasti on neis linnades olemas ka avalikud internetipunktid. Siis te ei kaota kallist aega.

Olles sisse loginud, näetegi kõigepealt kaardil asukohta, kus kohas täpselt te võisite oma telefoni kaotada, kuhugi unustada või kust see varastati, kui muidugi olete ikka täiesti kindel, et telefon on varastatud. Kaarti annab igat pidi suurendada või vähendada, et näha tänavate nimesid, kust peaksite oma telefoni otsima. Kui ma püüdsin oma telefoni asukohta leida, siis võin kinnitada, et see leiti nii maja kui isegi sektsiooni täpsusega.

Kui teil on juhuslikult kaasas ka sülearvuti toimiva internetiühendusega, siis tuleb sellega minna kaardil juhatatud kohta ja võite arvuti abil oma telefonile helistada, et selle kiiremini leiaksite, kui ta näiteks vedeleb mõne mänguväljaku murul või mererannas kivide vahel, kust ta välja ei paista, kuid kus te lastega varem hullasite ning selle kaotasite. Selleks valige veebilehelt Ring, valige oma riik Eesti, sisestage oma telefoni number, märkige linnukesega kastike „I authorize Microsoft to send….“ ja valige Done. Edasi järgige juhiseid.

Valides Lock, saate oma telefoni lukustada, sisestades neli numbrit, või saata ka sõnumi, et leidaja teile telefoni tagastaks. Kui olete kindel, et teie nutitelefon varastati, siis ärge hakake kohe sõimama a´la „Sa kuradi tõbras ja vereimejast varas –  too mu telefon kohe tagasi, muidu annan sulle paremsirge kulmude vahele.“ Siis võite kindel olla, et telefon pigem hävitatakse, kui teile tagastatakse. Pigem küsige, et kui olete telefoni leidnud, siis väikse vaevatasu eest olete te tänulik, et see tagastatakse. Petis võib siis arvata, et kui ütleb, et leidis selle ühest nurgatagusest hoovist, saab ta vähemalt midagigi telefoni eest. Kuid tuleb arvestada, et ka aus leidja võib telefoni teile tagastada, seega ei ole mõttekas kohe igaüht rusikatega tümitama hakata.

Kui telefonis on teil tundlikku teavet ja olete kindel, et te telefon on jäädavalt kadunud ja kui ka eelnimetatud kaks meetodit ei aita telefoni leida, siis saate eelnimetatud veebilehe kaudu ka kogu nutitelefoni sisu hävitada, märkides linnukeskega vastavad lahtrid ja valides Erase. Hea oleks, kui teil oleks varem vähemalt kontaktid SD-kaardile või arvutisse varundatud – Windows Phone 8 andmete varundamine.

Ärge unustage ka teenusepakkujale vargusest teatamata, et ta teie kaardi sulgeks ja loomulikult tuleb teavitada ka politseid, kui olete kindel, et nutitelefon võib olla võõras pahatahtlikus taskus. Politseile tasub telefoni kadumisest anda teada ka sel juhul, kui olete selle unustanud kuhugi, sest üldjuhul viivad ausad leidjad leitud asjad just politseisse.

Lugege ka lisainfot kadunud telefoni otsimisest Windows Phone juhenditelehelt.

Esimene android süsteemile SMS trooja Android/FakePlayer avastati augustis 2010. aastal. Tegemist oli pahavaraga, mille kasutaja ise paigaldas teadmatusest nutitelefoni, mis seejärel hakkas saatma sõnumeid tasulistele telefoninumbritele. Juba siis ennustati turvaspetsialistide poolt pahavara leviku mõningat tõusu android nutisedmetes, kuid kui lugeda turvafirma ESET 2012. aasta lõpus avaldatud rapordit viiruste leviku kohta, siis tõdetakse, et sellist mobiilse pahavara kiiret kasvu nii lühikese aja jooksul peetakse uskumatuks ja isegi harukordseks nähtuseks.

Kuigi arvutiviirused pole kuhugi kadunud, siis ESET Eesti juhi Allan Kinsigo sõnul võib kindlalt väita, et juba eelmise aasta pahavara leviku ühisnimetusena võib öelda, et ” Malware Goes Mobile”.  Ehk siis küberkurjategijad jälgisid hoolsalt trende ja rahalise kasusaamise eesmärgil hakkasid genereerima rohkem pahavara just mobiilsetele seadmetele, mis käesoleval 2013. aastal on omakorda hüppeliselt kasvanud.

Pahavara kiire kasv Android süsteemile

Selle aasta trendina võib nimetada, et mobiilne pahavara eriti just android opsüsteemidele, kuna AndroidOS turuosa on kõige suurem, on muutunud keerukamaks ja raskemini avastatavaks, samuti on laiendanud kurjategijad oma pahatahtlikku tegevust. Mobiilsest pahavarast umbes 97% on loodud just Android platvormile. Kui 2010 lõpus ja 2011 aasta alguses olid levinud peamiselt SMS pettused ja ka käesoleval ajal on SMS troojad kõige levinum pahavara liik Android seadmetes, siis nüüd haaratakse kinni igast võimalusest, kuidas mobiilseadme pahavaraga nakatamisest kasu võib saada. Üha rohkem püütakse ligi pääseda kasutaja kontaktidele aadressiraamatus, et leida uusi ohvreid. Pole ime, et kui teile saadetakse kiri lingiga, mille avate mobiilseadmes, ja seejärel nakatatakse nutiseade pahatahtliku koodiga, mis varastab nii teie kontaktide nimekirja või ka muud andmed.

Samuti, kuna nutitelefoni või väiksest tahvelaarvutit on mugav kaasas kanda, salvestavad inimesed üha rohkem neisse oma isiklikke ja tööalaseid ettevõtte andmeid või salajast infot, ka mobiilse internetipanga paroole või mõnda serverisse sisslelogimisandmeid, et seda mitte näiteks ühiskasutatavas arvutis jagada, kus see oleks kõigile näha. Üha rohkem kasutatakse nutitelefone fotoaparaadina või videokaamerana ning kui ka kasvõi lõbusa meeleolu hetkeajendil teete mõnel saunapeol või kodus salaja üksteisest siivutuid pilte või videosid, on need kõik aga kurjategijatele magus saak. Igasugused paroolid ja tundlik info näiteks ettevõtte kohta jäetakse loomulikult enda teada kuritegude toimepanemiseks, aga fotod ja videod võivad internetti lekkida või siis saadakse nende abil mobiilseadme omanikke šantažeerida ehk kompromiteerida ähvardustega ning raha välja pressida, et neid ei levitataks.

Mobiilset internetti kasutades võidakse teid aga viia kuritahtliku vahendaja veebiserverisse, mis nakatab teie nutiseadme. Näiteks trooja hobune Android.Fakeflash installib teie Android nutiseadmesse võlts Flash Player rakenduse, et suunata teid nakatunud veebilehele.

Android seadmetele pahavara võib esialgu jagada peamiselt  kolme klassi:

1. Info vargus nuhkvara abil (spyware)
2. SMS troojad, mis saadavad sõnumeid tasulistele numbritele
3. Troojad, mis muudavad teie nutiseadme zombieks ehk kurjategijad saavad haarata kogu võimu nutitelefoni üle enda kätte ja siis vastavalt oma soovidele kasutada seda milleks iganes, mis neile raha sisse võib toob – paigaldada eemalt teisi pahatahtlikke koode, kasutada telefoni SMS saatmisteks tasulistele numbritele, varastada infot nagu kontaktide nimekirja, sõnumeid, pilte, videoid või muud olulist infot, paigaldada tagauksi (Backdoor) või väga kiiresti luua suur mobiilne botnet ning muuta nutiseadme konfigutatsiooni seadeid.

Levinumad pahavara variandid Android süsteemidele

Ehkki järjest enam kirjutatakse androidile täiesti uusi pahavaralisi koode, siis kurjategijatel on lihtsam kasutatada juba olemasoleva pahavara koodide modifikatsioone, et vältida android platvormile loodud viirusetõrjete eest kiiret avastamist. Näiteks kui Android/TrojanSMS.Agent pahavara perre, mille liikmed küll erinevad üksteisest, kuid mille kõigi eesmärgiks on tellida nakatunud nutitelefonist tasulisi sõnumiside teenuseid, loodi 2011. aastal 31 uut varianti, siis järgmisel aastal tõusis uute variantide arv juba 153-ni. Või kui näiteks troojat Android/TrojanSMS.Boxer oli 2011. aastal vaid 5 varianti, siis 2012 aastal leiti uusi modifikatsioone 36 korral. Sama on ka tundlikku isiklikku- või ettevõttealast infot varastava troojaga Android/DroidKungFu – 10 varianti oli 2011. aastal, kuid järgmisel aastal leiti neist juba 33 muudetud varianti. Kui aga arvestada TrojanSMS.Agent või TrojanSMS.Boxeriga android süsteemide nakatumisi võrreldes varasemate aastatega protsentuaalselt, siis see on olnud peadpööritav ehk tõusnud rohkem kui 700%.

Kuna käesolev aasta on poole peal, siis nende sõjakate võitluskunstide nimedega troojate uute variantide kasvu ei oska hetkel öelda, kuid neid on kindlasti tulnud märgatavalt rohkem juurde, kui varasematel aastatel.

Tugevalt on kanda kinnitanud troojad Android/Spy.Zitmo ja Android/Spy.Spitmo. Mõlemad on pangandustroojad android süsteemile ja oma nime on nad saanud kurikuulsatelt tavaarvuti teel levivatelt troojatelt Zeus ja SpyEye:  Zeus – Zitmo ja SpyEye – Spitmo. Kuidas need troojad täpsemalt android süsteemis infot varastavad, sellest saab lugeda turvafirma McAfee blogist.

Suurt hoogu kogub ka trooja hobune Trojan:AndroidOS/Plankton, mis võib muuta nutiseadme konfiguratsiooni ehk sätteid või varastada salvestatud teavet. Trojan:Android/GinMaster, mida levitatakse peamiselt seksikate piltide, mängude või mobiilihelinate sisse peidetuna ning millele nüüdseks on juba üle 6000 erineva pahavara variandi loodud, loob nutiseadmesse installeerides mobiilse tagaukse, saavutades kontrolli seadme üle.

Kummaline ülesanne on aga troojal Android/Stampeg, mis justkui ise mingit kasu ei otsigi, kuid selle-eest teeb hävitustööd palju – nimelt otsib ta nutifonist .jpg lõpuga fotosid või pilte kaustadest /sdcard/DCIM/Camera/ ja kirjutab kõik leitu üle oma failidega. Need on vaid mõned loetletud pahavara vormid, android süsteemile pahategijaid on teisigi palju, näiteks pahavara, mis blokeerib tarkvarauuendusi, et juba nutitelefonis olev pahalane ei hävineks. Veel mõnest android süsteemile mõeldud pahavarast saab lugeda ka turvafirma McAfee lehelt.

Kuidas nutitelefon nakatub ja kuidas selle vastu kaitsta

Kõige esimesena peab nutiseadme kasutaja süüdistama iseennast, sest enamik nakatumisi toimuvad seeläbi, et seadme omanik laadib sellesse rakendusi või mänge ebaturvalistelt kolmanda osapoole rakenduste lehtedelt, mitte Google Play lehelt. Kuid tuleb arvestada, et ka Google lehelt äppe laadides võib juhtuda, et kurjategijate poolt on üles laetud pahavaralise koodiga rakendusi, mida veel avastatud pole. Näiteks SMS troojat Android/TrojanSMS.Boxer avastati 2012. aastal lausa 22 Google Play rakendusest. Olgugi, et kurjategijad on kavalad ja kiiremad, kui Google Play rakenduste ülevaatajad, siis ikkagi kasutage rakenduste allalaadimiseks ainult seda lehte, sest reeglina avastatakse sealt nakatatud rakendused kiirelt, mis eemaldatakse koheselt. Rakendusi installeerides ärge valige alles saidile üles laetud värskeid  äppe vaid oodake paar nädalat ja otsige infot rakenduse tegija kohta põhjalikumalt.

Teiseks ohuks on see, et kasutaja suunatakse läbi mobiilse interneti võlts-leheküljele, millest eelnevalt kirjutasin. Samuti võidakse levitada pahatahtlikku koodi läbi e-posti või sotsiaalsete võrgustike, seega ei ole just soovitav läbi mobiilse seadme avada igat linki nii internetis, Skypes, Facebookis kui ka postkastis, isegi kui selle saadab sõber. Mõningatel juhtudel võib sõber ise olla enese teadmata vahendajaks pahavara levitamisel.

Viimasel ajal on suureks trendiks hoida oma nutiseadmetesse salvestatud andmeid (olgu selleks pildid, videod või dokumendid) andmepilvedes. Kuid nagu igasugused arvutisüsteemid nii ka pilved ei ole vabad ohtudest ja võivad põhjustada teabe leket. Näiteks Q-CERT meeskond on turvahaavatavusi leidnud ka populaarsest pilvehoidlast Dropbox ja mõningatel andmetel on suudetud mõnesse kontosse ka sisse murda. Praeguseks on küll turvavead parandatud, kuni kräkkerid uued avastavad. On tõenäoline, et mida rohkem hakatakse kasutama pilvetehnoloogiat, seda suurem huvi on kurikaeltel neid teenuseid ära kasutada, otsides neist turvavigu sisenemiseks, et loomulikult ise kasu saada.

Suureks ohuks on ka Android OS ja rakenduste enda turvavead. Näiteks 2012 aastal oli turvaviga android OS süsteemis, mis võimaldas kräkkeril siseneda nutiseadmesse, taastada tehaseseaded ja seeläbi kustutada kõik kasutaja andmed. Seega, väga oluline on alati uuendada nii operatsioonisüsteemi kui ka rakendusi esimesel võimalusel, kui nutiseadmes värskendusi pakutakse.

Ja mis kõige peamine! Nutiseadmete kasutajad ei kasuta tavaliselt viirusetõrjeid, sest näiteks nutitelefoni omanikud loevad selle lihtsalt telefoniks, nagu vanasti,  unustades, et nutiseadmed on siiski n-ö miniarvutid. Ja ega enne targemaks ei saadagi, kui häda on käes ja nutiseade mistahes pahavarasse nakatunud – see juhtub väga järsku, ootamatult ja võibolla juba täna!

Viirusetõrjetest android operatsioonisüsteemile, mis kuuluvad paremate sekka või mida eriti ei soovita, neist teeme edaspidi põhjalikumaid ülevaateid. Seni võib igaüks ise endale sobiva Google Play lehelt leida. Kes soovib teada, millise mobiilse viirusetõrje, nii tasuta kui tasulise, viiruste avastamise protsent android süsteemile on parem, võib külastada av-test.org lehte.

Artikli kirjutamisel on kasutatud ESET Eesti esindusest saadud materjale pahavara leviku kohta mobiilseadmetele.

Snowdeni viimased paljastused väidavad, et Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia valitsusasutused suudavad kuulata pealt krüpteeritud võrguliiklust, mis toimub näiteks teie arvuti ja Hotmaili, Yahoo, Google’i või Facebooki vahel. Et see võimalik oleks, kuulatakse pealt rahvusvahelisi sidekaableid ja võrgusõlmi, sunnitakse tarkvaratootjaid kirjutama oma krüptotoodetesse tagauksi ning püütakse kirjutada krüptostandardeid ümber selliselt, et need oleksid vähem muukimiskindlad.

Kas see tähendab, et kogu krüptograafiline usaldusahel, mis laseb meil suhteliselt muretult internetis raha kulutada, petta saamist kartmata valitsuse, ettevõtete ja üksteisega suhelda ning olla kindlad, et meie info ei jõua valedesse kätesse, on nüüd mõttetuks muutunud ning me peaksime paberi ja pastaka juurde tagasi pöörduma?

Jah ja ei.

On tõsi, et kui näiteks HTTPS, SSL ja VOIP sisaldavad tagauksi ja turvaauke NSA jaoks, võivad neidsamu auke kasutada ka kõik teised peale NSA. Ja isegi kui tagaustes on (ehkki tõenäoliselt pigem pole) korralikud kontrollmehhanismid, mis välistavad nende kuritarvitamist, on NSA motiivid igal juhul kaheldavad. Tasub meeles pidada, et Eesti ei ole veel Ameerika Ühendriikide osariik ning meie riigi ja selle kodanike huvid ei pruugi nende omadega kaugeltki kattuda. Pealegi, nagu Bruce Schneier väga õigesti märgib, on Hiinal, Venemaal ja teistel sarnastel režiimidel nüüd hea ettekääne internetti samal viisil kuritarvitada.

Samas, kui väidetavasse pealtkuulamismehhanismi veidi süveneda, siis selgub, et krüptoalgoritme, see tähendab matemaatilisi põhimõtteid, mille alusel krüpteeritud sõnumeid kokku pannakse, NSA-l siiski murda pole õnnestunud. Aga ega neil seda vaja ei olegi, sest palju aega ja ressurssi nõudvast koodimurdmisest lihtsam on murda inimesi, kes koodi töötlevat tarkvara kirjutavad või krüpteeritud sõnumeid edastavat infrastruktuuri käigus hoiavad. Sellest, kuidas Ameerika valitsusasutused terrorismi tõkestamise või mõnel muul ettekäändel Facebooki, Google’i või mõne teise suure sotsiaalvõrgustiku haldaja käest täiesti otse ja seaduslikult nende kasutajate andmeid küsivad, on viimasel ajal juba väga palju räägitud, samuti ka seda, et ookeanitaguste sotsiaalvõrgustike või tasuta meili- ja sõnumiteenuste kasutajaist on väga naiivne oma andmete privaatsust eeldada.

Turvaekspertide hinnangul on juhul, kui Snowdeni väited tõele vastavad, pealtkuulatavad enamik suurte Ameerika tarkvaratootjate krüptotoodetest. Rahulikumad võivad olla selliste toodete kasutajad, mille lähtekood on avalik või mis ühilduvad rohkem kui ühe tarkvarafirma toodetega. Seda põhjusel, et tagaustel on väga raske jääda märkamatuks, kui sama koodi uurib mitu sõltumatut tarkvaraarendajat. Samuti ei ole mõtet murda sisse suvalise kasutaja arvutisse – asjatu vahelejäämise risk on liialt suur.

Kas see kõik puudutab ka meid siin Eestis?

Kas me võime julgelt oma e-panku kasutada ja e-Eestiga edasi suhelda? Kas Keskerakonnal ongi õigus ning ID-kaart kõlbab nüüd ainult autoklaasilt jää kaapimiseks?

Mis e-valimistesse puutub, siis nii palju kui mina tean ja ajaloost õppinud olen, on pabersedelitega valimistel oluliselt lihtsam ja odavam susserdada kui e-häälte puhul.

ID-kaardi turvalisus peaks olema oluliselt kõrgem kui lõppkasutaja arvuti oma. Selle krüptot pole minu teada veel murda õnnestunud, samuti pole kuulda olnud, et keegi ID-kaardi tarkvara arendajatele täiendavate tagauste sisseprogrammeerimise eest maksnud oleks (ja niipalju kui mina tarkvaraarendusest tean, tasuta seda tööd vaevalt et keegi ette võtaks). Mõistagi poleks sugugi liigne valitsuse esindajate kinnitus, et meie riik ei tee tagauste teemal NSA-ga koostööd.

Eestis tegutsevad pangad on oma e-kanalite turvalisuse pärast muretsenud juba pikka aega. See on väljendunud näiteks koodikaardi ülekandelimiitide koomaletõmbamises ning ID-kaardi ja Mobiil-ID propageerimises. Teoreetiliselt peakski ID-kaardiga krüpteeritud pangasessioon olema turvalisem kui USA teenusepakkujalt ostetud veebiserveri sertifikaadiga krüpteeritud turvakanal, mida kasutatakse juhul, kui logite panka sisse koodikaardiga.

Mida saame meie, tavakasutajad teha selleks, et meid pealt ei kuulataks?

1. Seda, et meie poliitikud lombitagusele Suurele Vennale iitsatada julgeksid, et Eesti Vabariigi kodanikel on ka mingid inimõigused ning ootused oma privaatsuse austamiseks, on vist natuke palju tahetud. Aga valimised ei olegi nii väga kaugel ja praktika näitab, et sel ajal vähemalt tehakse nägu, et valijaid kuulatakse. Nii et, hea kodanik – suhtle oma saadikuga, päri aru ja küsi tulevikuplaanide kohta!

2. Pidage meeles, et kui kasutate Facebooki, Gmaili ja muid sarnaseid teenuseid, siis kõik, mis liigub läbi Ameerika serverite, jääb sealse jurisdiktsiooni alla ja Ameerika valitsusel pole meie kui välismaalaste suhtes isegi neid kohustusi, mida ta omaenda kodanike suhtes Snowdeni väitel ignoreerib.

3. Eesti on väike, kõik tunnevad üksteist ja iga vähegi suurem sigadus tuleb ükskord välja. Seega tasub kohalikke teenusepakkujaid ning võrke usaldada rohkem kui ookeanitaguseid, olgu need siis meili- või hostinguteenuse pakkujad, digitaalsete sertifikaatide või muude kohalike turvatoodete müüjad.

4. Avatud lähtekoodiga tarkvara on üldiselt nuhkimiskindlam. See ei tähenda, et peaksite loobuma näiteks Microsofti toodetest, eriti kui need on muutunud teie igapäevase töö ja meelelahutuse lahutamatuks osaks. Ehkki Ameerika firmad on muidugi kohustatud tegema seda, mida nende valitsus käsib, on nende peamiseks eesmärgiks siiski kasum, ja nad on täiesti valmis astuma vägagi otsustavaid samme, veenmaks oma miljoneid kliente, et nende privaatsusega on lood hulga paremad kui viimaste uudiste valguses paistab. Aga kui teil on pidevalt tegemist ärisaladustega või tahate lihtsalt elada teadmisega, et teie eraleu pole kellegi teise asi, võiksite eelistada Linuxi-põhiseid lahendusi.

Veel samal teemal.

Märgid osutavad, et Eestis tekib väga varsti võimas eurosurve lapsporno filtreerimisele Internetis. Tegemist on emotsionaalse ja erakordselt  eel-laetud teemaga. Euroopast pealesurutav pedohüsteeria meem rõhub mitte niivõrd intellektile (kainele mõistusele), kui on suunatud inimese normaalsetele põhiinstinktidele – hoolitsusele oma järeltuleva põlvkonna käekäigu pärast ning mandelkeha kaudu tõusvale paanilisele hirmule sellega seoses. Hirm on irratsionaalne ning ulatub tasemeni, kus muidu kultuurne ja seaduskuulekas tavakodanik on oma järglaste abstraktse heaolu nimel valmis rikkuma seadust, piinama ja isegi tapma (neid, kes tema järglaste tulevikku justkui ohustavad). Nulltolerants on meemina küll efektne, kuid nõuab kestvaks pidamiseks suuri ressursse ning jõulisust, mis toodab uusi probleeme.

Käesolev tekst on katse käsitleda internetivabaduse teemat nii neutraalselt kui võimalik, eelkõige osutades just internetitsensuurist lähtuvatele olulistele ohtudele ühiskonna suunal. Neil, kellele pakub huvi vaid klassikaline pedofiiliateema,  soovitan guugeldada ja lugeda näiteks Pille Alaveri selleteemalisi kirjutisi. Et mitte korrutada tsensuurifiltritele meelepäraseid sõnu ega portaalile kurja kaela tõmmata, asendame allpool “lapsporno” lühendiga CP või LP.

Olen sisimas pikalt kaalunud, kas valida enesetsensuur ja suhteline ohutus või siiski tõstatada ühiskonnale ülioluline teema. Seega olen teadlik mõningatest riskidest, sh võimalikest isiklikest rünnakutest, mis tabuteemadel rääkimise ja kirjutamisega paratamatult kaasnevad.

Terminoloogia

Tsensuur Internetis – definitsiooni leiab Wikipediast: http://et.wikipedia.org/wiki/Tsensuur_internetis .

Lapsporno (LP) (ning kindlasti mitte lasteporno) – definitsioon, sedakorda ingliskeelsest Wikipediast: http://en.wikipedia.org/wiki/Child_pornography .

CAM – (child abuse materials) – kriitikakindlaks disainitud filosoofiline termin, seostab kujutised automaatselt kuritööga (sõltumata, kas sel seosel on faktiline kinnitus)

Tsensuur

Tsensuuri olemust kirjeldab hästi Iivi Masso oma Diplomaatia-artiklis (lõpulõik). Ta nendib, et idaeurooplastena peaksime toetuma oma “õige tsensuuri” kogemusele N.Liidu ajastust (lääne-eurooplastel säärast kogemust pole), seetõttu peaksime ka hästi tunnetama, millist alandust tsensuur autorile tähendab ning lõppkokkuvõttes peaksime pehme tsensuuriga mitte kaasa minema.

Internetitsensuur võib lühidalt seisneda järgmistes alamtegevustes:

• saidi mitteregistreerimine, näiteks nime, omaniku või omaniku ühiskondliku staatuse alusel, või keelamine
• võrguliikluse filtreerimine (eufemism, näiteks Suur Hiina tulemüür .CN)
• võrguliikluse blokeerimine (eufemism)
• võrguliikluse keelustamine (veel üks eufemism)
• URL (ehk lingi) publitseerimise keeld (Torrent, .NL)
• kriminaalne jälitamine erinevatel (sh “lambist leitud”) ettekäänetel (Julian Assange,  David Miranda)
• totaalne suhtlemiskeeld “vastalistele” isikutele (Barret Brown – http://www.theguardian.com/world/2013/sep/04/barrett-brown-gag-order-us-government)
• ajalehetoimetuste rüüstamine (http://www.theguardian.com/world/2013/aug/20/nsa-snowden-files-drives-destroyed-london) ja ähvardamine
• Ründed vastaliste isikute suhtluskanalitele (NSA, PRISM, NIST standardid, meeldusseadused)
• Reputatsiooniteenuse (millele tsensuur tugineb) mürgitamine

Loetelu ei ole ammendav ning keskendub elementidele, mis tavatsensuurist erinevad. Ülalloetletud töövõtted on tegelikult infotsensuuri (kui põhimõiste) erinevad alamtehnoloogiad. On oluline aru saada, et tsensuuri eesmärk, läbiviija ning tehniline meetod on üksteisest küllaltki sõltumatud ning eraldi käsitlust nõudvad tahud.

Väide:  CAM/LP ei ole iseseisev tehniline meede, vaid internetitsensuuri alamosa. Viitame allikatele:

• http://en.wikipedia.org/wiki/Censorship_in_the_United_States#Censorship_of_pornography , kus valehäbita öeldakse, et “CP is censored in the United States.”
• http://en.wikipedia.org/wiki/Internet_censorship_by_country#.C2.A0Estonia hetkel sedastab, et enne aastal 2010 alanud mängupõrgutsensuuri valitses Eestis täielik internetivabadus ning ühtlasi viidatakse ka hiljutistele sekeldustele Nauru Internetidomeeniga.

Tsensuuri poliitilised tagajärjed

Tsensuuri sisseseadmisel on kaks aspekti:

1. poliitiline tahe. Teisisõnu: kes, mis rahaga ning mis otstarbel selle sisse seadis. LP filtreerimise initsiatiivi puhul neid vastuseid pole, initsiatiiv sageli lähtub “kodanike komiteelt” või varju jäävalt rahastajalt.
2. moonutused, mis inimeste infoväljas tsensuuri tagajärjel tekivad – sh ründed net neutrality printsiibile. USA’s tekitab see konflikti Põhiseaduse mõnede punktidega, võivad kaasneda ründed isiku õiguste väga erinevatele aspektidele.

Net neutrality on tähtis mõiste, selle eest seisab näiteks Piraadipartei, mistõttu on oluline aru saada, mida see mõiste tähendab.Allikad:

• http://en.wikipedia.org/wiki/Net_neutrality (pikk ja teaduslik selgitus)
• http://www.media-alliance.org/article.php?id=1600 (sama selgitus rahvakeeles)
• http://dig.csail.mit.edu/breadcrumbs/node/144  (BERNERS-LEE, Timothy. Net Neutrality: This is serious) ühelt Interneti isalt, oluliste punktide väljatoomine
• http://board.koffer.ee/net-neutrality-t38226.html – eestikeelseid materjale sel teemal napib, ootaksin kommentaatoritelt paremaid viiteid.

Tsenseerimise objektid

Alljärgnevalt loetelu infost, materjalidest ja objektidest, millistel on eriti kõrge võimalus langeda internetitsensuuri objektiks:

• konkurendi reklaam
• allalaadimiskiiruste ja abonenditasu sõltuvus sisust ja pakkujast (traditsiooniline Net Neutrality diskursus piirdub sellega)
• koopiaõigus (sh PirateBay/Torrent: riigid, kus hetkel tsenseeritakse: .IR, .KP, .UK, .NL .BE, .FI, .DK, IT, IE)
• LP/CP, CAM (US, EU jt)
• holokausti eitamine (mitmed EU riigid)
• homo- või antihomo saitide filtreerimine (erinevad riigid käituvad siin vastupidiselt)
• poliitilised vastased, sh Wikileaks
• ususaitide tsenseerimine, sh abordivastasus
• vastase poliitikasaidid
• terrorism ja “terroristlikud materjalid”, mida iganes see parasjagu ei tähendaks (klassika: Terroristi käsiraamat, eriteenistuste käsiraamatud. Sisuliselt tehnoloogiaõpikud)
• ülikõhnumisele või enesetapule “kaasaaitav” info
• narkoinfo, mis pole ametliku prekursoriga kooskõlas
• ..

Loetelu täiesti ilmselt ei ole ammendav, palun kommentaatoritel täiendada. Põhiküsimus tsensuuri puhul on mingi jõu poolt võetud “õigus” kitsendada kõigi ülejäänute infovälja. Legitimeerimiseks sobivad mitmesugused teooriad sellest, kuidas keskmine inimene muutub keelatava info mõjul muidu ise terroristiks, pedofiiliks või rahvavaenlaseks.

Põhjuste ristkasutus

Mõnikord filtreeritakse Internetti nn vale lipu alt. St avalikult öeldakse välja üks põhjus, tegelikud motiivid on mujal. Osa selle grupi näiteid tekib ka lihtsalt bardakist ja korraldamatusest ning on küllalt raske eristada, millal oli tegu tahtlusega ning millal inimliku veaga:

• CP nime all filtreeritakse lisaks tavalist pornot (Soomes, kusjuures lisaks tsenseeritakse juba 5 aastat ka filtreerimise vastaseid)
• CP nime all filtreeritakse poliitilist vastast (Falkvinge)
• inimest sunnitakse iseend inkrimineerima
  - .UK ISP vaikimisi filter – näiteks riigitöötajal on erakordselt ebamugav teha ristikesi “jah, tahan näha pornot” ning “jah, tahan ligipääsu terroristlikele materjalidele”. http://fearthenextpage.blogspot.co.uk/2013/08/stage-2-in-destruction-of-internet.html
• arvatavad inimvead:
  - Austraalias – http://www.news.com.au/technology/whoops-250000-websites-blocked-by-asic-again/story-e6frfro0-1226658608818
  - Nauru-intsident Eestis (viidatud ülalpool)
  - Venemaa uus riiklik piiramissüsteem  (keelustas mõned päevad tagasi FaceBook’i)

Internetiliikluse monitoorimise liigid

• monitooring – s.t. jälgitakse, kogutakse andmeid, tehakse taustatööd (sh korjatakse kompromaati/tõendeid), kuid ei sekkuta
• sekkumise ulatus liigiti:

1.    muudetakse ressurss olematuks/kättesaamatuks (blokeerimine, filtreerimine)
2.    suunatakse kasutaja valele ressursile (sama sisuga või ka hoopis erineva sisuga)
3.    sekkutakse viisil, mis pole ilmne (st mille ulatus on salajane)
4.    sekkutakse viisil, mille põhjal isik mõistab, et sekkumine leidis aset

• Sekkumise sügavus:

1. aadressandmed (IP)
2. metaandmed (isikusamasus, eelnev ajalugu, DNS info)
3. content ehk sisu (näide SSL sertifikaatide vargus  koos MitM juurutamisega, krüpto lõdvendamine eesmärgiga tsenseerida isegi krüpteeritud sidet. Teisisõnu, sooritatakse DPI (deep packet inspection) igale paketile.
4. sekkumine toimub mitte võrgukihis, vaid füüsilises maailmas, näiteks kohtukutse või SWAT tiimi vahendusel.

Loomulikult on võimalikud kompleksmeetmed, kus näiteks luuratakse kogu aeg, kuid 15 korda blokeeritakse ja seejärel kuvatakse legaalähvardus. Teatud juhtudel muutub sekkumise sügavus väga oluliseks, sest on vaks vahet, kas kasutaja nõudles HTTP GET päringu abil LP saidi konkreetset alamlehte, või ta pöördus IP poole, millel hostitakse sadu saite, sh vaid üht teadaolevat LP saiti.

Erijuhtudel ühendatakse tsensuur infosõja muude liikidega (hall propaganda), sellise käsitluse puhul on alust eeldada võimekat, sihikindlat ning majanduslikult sõltumatut vastast. Hetkel süvenemata mainime ära, et mõne delikaatse arutlusteema kadumine ühiskonnast saavutatakse vahel mitte selle keelustamise, vaid muude moodsate infosõja viisidega – vt Kranaat.

Reputatsiooniotsuste  allikad

Reeglina tsensor reputatsiooniotsusi ei põhjenda; ei ette, ega tagajärele. Tsensuuri iseloomustab asjaolu, et tema piirangute ulatus pole enamasti selge (Glavlit – vene keeles).  Tsensor sooritab tsenseerimisakte, mille ulatus ja kogus pole avalikud. Interneti automaat-tsensuuril on veel üks omadus – sealseid reputatsiooniotsusi sooritab enamjaolt robot, mistõttu need peavad tuginema “Tõe” välisele allikatele:

• riiklik pedokujutiste andmebaas (väidetav viis, kuidas LP filtreerimine Põhjamaades toimub)
• riiklik register (Venemaal, Jedinõi Registr Zapreštšonnõh saitov)
• riigiasutuse (EMTA) mingi selgusega ja avalikkusastmega väljendatud tahe (asuti ametlikult avaldama pärast arvukaid lekkeid)
• identifitseerimatu algallikas, enamasti erafirmade konglomeraat, võimalik riigi mõningase osalusega.

Ühiskondlikud seosed

Internetitsensuuri ükskõik missugune alamliik ei ole käsitletav eraldi kogu ülejäänud ühiskonnakorraldusest. Näiteks internetikasiinode filtreerimine Eestis on põhjustanud arvukaid muigeid ja ebameeldivaid küsimusi Eesti suunal. Misiganes materjalikategooriat piiratakse, igal juhul tekivad ühiskonnas infosfääri kõverdumised ja kompensatsioonimehhanismid (nagu N.Liidus SamIzdat). Nii näiteks LP piiramisel vastav tööstus professionaliseerub ning läheb üha rohkem põranda alla. Kogemustega politseinikud teavad, et mistahes kuriteoliigi vastu võitlemine on nullsummamäng ning liiga jõuliselt võideldes saadakse hoopis vastupidine tulemus.

Mitteammendav loetelu asjaoludest, millega tuleb Eestis internetitsensuuri juurutades arvestada. Osad neist on üldisemad mured, osad LP spetsiifilised:

• Meie poliitkultuuri oludes ülisuur risk, et kui tsensuuri ja nuhkimist võimaldav taristu kord luuakse, siis kellelgi tekib poliitiline soov seda taristut taaskasutada oluliselt erinevaks otstarbeks (sh vale lipu alt). Rahvakeeli öeldult, kui sauna aken kord puruks, siis saunas on külm igal juhul.
• Eesti kui internetivabaduselt riik nr 1 maailmas. Kas ka pärast muudatust?
• ITU’s jätkuvad diskussioonid Interneti poliitiliseks kontrollimiseks (kontrollisoov pole teoreetiline kaalutlus ega piirdu kaugeltki vaid  LP sisuga)
• Tsensuuritaristu maksumuse küsimused. Kes meie vaeses riigis kannab kulud?
• LP diskursuse ajalugu (ei ole alati selline olnud, vajaks eraldi artiklit. LP kui võitlussihi skoop on ajas oluliselt teisenenud)
• Küsimus sellest, et kelle toel ja rahastamisel tsensuuri juurutamine toimub? Qui bono? Kas see on meie endi teadlik valik või tuli see väärtuslik mõte meile välismaalt nagu moodne seksuaalsus ja meelsusseadus?
• Kas pedofiilia ja failikogumise vahel on ikka see seos, mida väidetakse olevat (vt allpool)?
• Isedokumenteeruvad kuriteod, vt http://www.minut.ee/article.pl?sid=08/12/04/1327208 (2008.a) Iva: reaalsete kuritegude uurimise asemel on infoajastul kerge ja mugav kalduda nn isedokumenteeruvate kuritööde lõksu.
• Iseseisvalt mõtlev isiksus märkab märkimisväärseid sarnasusi teiste ülimeemidega, mida on eri hetkedel soovitud juurutada, sh millegi eitamise kriminaliseerimine.
• Inimeste suunamine nn Darknetti – .onion võrgustikku. Mille tagajärg omakorda oleks juba sellegi filtreerimine.
• LP levitamise eest karistatakse juba ka lapsi endid.

Kuluarvestus

Käesolev on LP internetitsensuuri kuluarvestuse väga ähmane sketš. Loodan, et kommentaatorid täiendavad seda reaalsete numbrite osas:

• internetikasutajate (mittepedofiilide) arv Eestis: X
• pedofiilide arv Eestis: Y
• Tehniliste lahenduste kogumaksumus jagatuna per pedofiil
• Vihjeliini statistika: 150 saiti aastas raporteeritud, neist vaid 2 Eestis. (vt  http://www.postimees.ee/1054880/vihjeliini-on-teavitatud-200-laste-arakasutamist-esitavast-internetilehest) Kas me vaid abistame teisi või on meil ka kohalik probleem?
• vihjeliini projekti kogumaksumus: W
• Vihjeliini iga juhtumi erimaksumus, eraldi lääne abistamise ja omavajaduse lõikes
• Kalkulatsioonid Austraalia veebitsensuuri kohta: http://www.inquisitr.com/17448/the-economic-cost-of-internet-censorship-in-australia/
• Venemaa näitel tulevad lisakulud tsensuuritaristu sisseseadmisel  filtreerimisvõimega “rahvusliku taseme teenusepakkujate” loomisest, mida tavalised ISP’d sunnitakse kasutama

Ka helikoptervaates on selge, et kuluefektiivsus on katastroofiline. Tsensuuri sisseseadmise soovi saab põhjendada vaid irratsionaalse ülimeemiga, mis ei hooli kuludest.

Põhilised riskid

• Väga kitsa ülesande täitmiseks tohutu kulu  (vajab täiendamist numbritega)
• Luuakse poliitilise ja korporatiivse tsensuuri tehniline aparaat (kuhu hiljem lisandub üha uusi tsenseeritavaid kategooriaid)
• Muudatused ühiskonda viiakse sisse välissurve ja välisrahastamise abil, poliittehnoloogiliselt viisil, kus enamik ühiskonnast usubki, et õiguste piiramisega tehti head (nn kõva käe sündroom)
• Erinevad poliitilised jõud kasutavad Kõva Käe sündroomi arveteklaarimiseks ja populismiks (näide 1 , näide 2);

Refereeriksin ka Benjamin Franklini juba viledaks kulutatud väljaütlemist, mille kohaselt see, kes teeb diili ning annab “turvalisuse” nimel ära osa oma vabadust, pole väärt neid kumbagi.

Provokatsioon

Karistusseadustiku praegune redaktsioon kriminaliseerib igasuguse pornograafilise teose (sh kirjutise), mis kujutab keelatud ühet. Tõe kriteerium on teatavasti praktika, kuidas oleks järgmise lausega: “Eile 18-aastaseks saanud Peeter ja homme 14-aastaseks saav Mari seksisid omavahel”. KarS § 178. Lapsporno valmistamine ja selle võimaldamine võimaldab täna inimvaenulikku tõlgendust, et nende ridade autori vastu tuleks nüüd algatada kriminaalasi. Elame-näeme.

Sisuline diskussioon

Lapsporno filtreerijate esmane ülesanne Eesti ühiskonnas on panna inimesed uskuma, et lapsporno kujutised on ühiskonna ees seisvatest probleemidest kõige olulisem üldse, nii et lõpplahendus oleks iseenesestmõistetav. Selle usu üks olulisi elemente on jätta ühiskonnale  mulje, et taodeldav suhtumine LP kujutistesse on ainumõeldav, et alternatiivsed käsitlused puuduvad, panemaks ühiskonda uskuma, et igaüks, kes ülimeemi mingeid aspekte vastustab, on ülima tõenäosusega ise pedofiil.

Minu kvalifikatsioon kindlasti ei võimalda sisulistel teemadel sõna võtta. Mistõttu piirdun väikse valimiga alternatiivstest linkidest. Igaüks saab ise realiseerida oma õigust infole, kujundada oma veendumusi ja teha omi otsusi  iseseisvalt.

1. http://www.naine24.ee/2053716/vaata-mis-juhtub-kui-naine-loeb-ja-masturbeerib-samal-ajal  – Selliseid materjale tohib avaldada piiramatult. Need ei ohusta meie lapsi. Või?
2. http://m.arileht.delfi.ee/article.php?id=50731084 – Porno piiramine internetiarvutites – Tanel Tammet, 1996, ajastust mil LP asemel käibis termin “hard-core”
3. http://www.alternet.org/story/155284/11_strange,_horrific,_or_just_plain_weird_ways_societies_have_policed_sex_throughout_history  – käsitletava teema üldine ajalugu. Arvukad värvikad näited eri ajastutel piiratud kujunditest.

4. http://www.ohtuleht.ee/507388 - Mängufilm "Jaht": kui laps ütleb, et süütu mees on pedofiil, siis nii on! | Video | Õhtuleht

5. http://pinitostranslation.com/2012/05/21/the-case-of-simon-lundstrom/ - Manga – kas LP või kunst? Simon Lundströmi juhtum
6. http://grahamcluley.com/2013/07/venn-diagram-internet-porn/ – Illustratsioon porno filtreerimise paradigmast Internetis: guugeldamiseks: “porn filter Venn diagramm”
7. https://twitter.com/KimDotcom/status/243541340535808000 – Karikatuur  – “Onu Sam võtab Interneti üle”- (c) Kim Dotcom
8. http://wikileaks.org/wiki/An_insight_into_child_porn – Alternatiivne, peameemist oluliselt erinev käsitlus LP põhjustele
9. http://schutzalter.twoday.net/stories/5043913/ - Viide piirsituatsioone käsitlevale uurimusele – kas kõik ikka on nii lihtne kui paistab?
10. http://www.biomedcentral.com/1471-244X/9/43 – See uurimus osutab, et seos seksuaalkuritegude ja LP vahel ei pruugi olla säärane, nagu seda tavaliselt välja käiakse.
11. http://www.shfri.net/boyandro/andro.pdf  – teaduslik uurimus androfiilia faasist poiste seksuaalarengus
12. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/21116701  (Pornography and Sex Crimes in the Czech Republic, Diamond M, Jozifkova E, Weiss P., 2010) ja http://www.examiner.com/article/professor-from-hawaii-wants-child-porn-legalized - rünnakud uurimuse autorite vastu
13. http://www.newswithviews.com/NWV-News/news4.htm - tugev kriitika Saksa valitsuse kasvatuspoliitika vastu
14. http://falkvinge.net/2012/09/11/child-porn-laws-arent-as-bad-as-you-think-theyre-much-much-worse/ (Rick Falkvinge kriitiline artikkel – kokkuvõttev osa)
15. http://falkvinge.net/2012/09/07/three-reasons-child-porn-must-be-re-legalized-in-the-coming-decade/ Rick Falkvinge – arutlus kuriteo dokumenteerimise lubamatusest
16. http://falkvinge.net/2012/05/23/cynicism-redefined-why-the-copyright-lobby-loves-child-porn/ (Rick Falkvinge – arutlus universaalmeemist, mis tapab igasuguse kriitika ja võimaldab alul LP filtreerimisega alustada ning hiljem kõrgemale tõusta)
17. http://www.arvutikaitse.ee/p2p-vs-pedofiilia/ - P2P vs pedofiilia (siinsamas Arvutikaitses, 2009.a
18. http://cryptome.org/0003/compendium.pdf – James Roger Brown on laste ülekuulamise juures identifitseerinud teatavad kuritarvituste riskid (lk 23)
19. http://servv89pn0aj.sn.sourcedns.com/~gbpprorg/judicial-inc/marc_dutroux.htm  – Marc Dutroux skandaal (NB! kui keegi teab sama informatiivset ja vähem antisemiitlikku linki, palun andke teada, vahetan välja)
20. http://www.youtube.com/watch?v=edK2h5_1b3g&list=PLB8581BA4534763C6 – “Conspiracy of Silence” – USA poistekooli ja ärakeelatud dokumentaalfilmi lugu.
21. http://www.naine24.ee/792776/indoneesias-plaanitakse-miniseelikud-ara-keelata/ – Moraalsest relativismist
    

Allakirjutanu siiras soov oli selle kirjutisega saavutada olukord, kus Eesti ühiskonna enamikul poleks enam võimalik silmaklappe ees hoida ega puristidel väita, justkui alternatiivseid käsitlusi ei eksisteeriks või et õieti nagu polegi millegi üle arutleda. Esitatud materjal ei väljenda autori omaenda isiklikke veendumusi ega pruugi olla kooskõlas ühegi endise, praeguse või tulevase tööandja väärtushinnangute või salahirmudega.

Kaitseliidu Küberkaitse üksus räägib 16. novembri Tartus nutiseadmete ja -süsteemide turvatehnoloogiatest. Seminar on mõeldud tehnikainimestele, kes on nutiseadmeid seni kasutanud lihtsalt isiklikuks otstarbeks. KKÜ loodab, et saadud teadmised tulevad teile kasuks oma nutisüsteemide haldamisel ja arendamisel.

Algus kell 10:00 KVÜÕA saalis, Tartu, Riia 12.
Kaasa isikut tõendav dokument!
Lõunasöök kohapeal.

Ettekanded:
Mobiilseadmete turvariskid – Andrus Padar
„Mida peaks teadma inimeste sotsiaalkäitumisest enne nutiturvalahenduste projekteerimist“ – Pille Pruulmann-Vengerfeldt (Tartu Ülikool)
Nutisüsteemide baastõed teenusepakkujalt – Olavi Sõmermaa (EMT)
Nutiseadmete haldus ettevõttes – Ronnie Jaanhold
Ettevõtte sisene APN (Access Point Name) – Rein Põdra
Ründe- ja kaitsevahendid Androidi keskkonnas – Dmitri Smirnov

Registreerumine on lõppenud.

Üsna sageli küsitakse minult nõu, mida teha siis, kui ID-tarkvara installeerimise ajal visatakse lahti aken kirjadega „Service Smart Card (SCardSvr) failed to start. Verify that you have sufficient privileges to start system services“ või „Service Ceritificate Propagation (SertPropSvc) failed to start“. Vajutades „Retry“ avaneb sama aken uuesti ja tarkvara installeerimist ei viida lõpule.

Tegemist on üsna lihtsate vigadega, kuid on arusaadav, et tavakasutaja ei pruugi neid teada. Arvatavasti on teenused (services) välja lülitatud (disabled), mis tuleb uuesti sisse lülitada. Võimalik, et teenused on välja lülitatud selle tõttu, et kasutatakse mõnda arvutitöö kiirendamise- või tweak´imise programmi, mis automaatselt sulgeb programmi arvates mittevajalikke teenuseid, et suurendada süsteemi jõudlust.

ID-kaardi paigaldamisel peavad kasutajal olema administraatori õigused.

ID-kaardi tarkvara installeri saab tirida arvutisse sellelt lehelt. Valige installer, mis sobib teie arvuti süsteemiga, kas 32-bit või 64-bit. Kuidas kindlaks teha, kumma süsteemiga on tegemist, saate kindlaks teha lugedes siit.

Juhul, kui installeerimisel kuvatakse veateated ja et vajalikke teenuseid jälle käima saada, tuleb avada Start – Control Panel – Administrative Tools – Services, üles otsida mittetöötava teenuse nimi, olenevalt veast kas siis Smart Card või Ceritificate Propagation, teha teenusel kaks klõpsu, avanevas aknas valida Startup type Automatic, vajutada Apply ja OK. Kui ei soovita taaskäivitusele minna (restart), siis tuleb teenus kohe ka käsitsi tööle panna vajutades Start (the service).

Teenusteni (Services) jõuab ka nii, kui teha My Computer ikoonil paremklikk, valida Manage, avanevas Computer Management aknas valida Services and Applications ja paremast lahtrist nime (Name) alt avada Services.

Vista ja Windows 7 opisüsteemidel võib ka avada Start menüü, kirjutada otsireale services.msc ja vajutada Enter. Windows XP puhul avada Start – Run – kirjutada aknasse services.msc ja Enter.

Kui ID-kaardi tarkvara on edukalt paigaldatud ja mõnel teisel päeval ID-kaardi haldusvahendit avades kuvatakse viga “SmartCard/PCSC teenus ei tööta”, siis nagu eelnevalt oli juttu, tuleb Smart Card teenus käivitada.

Kui aga ID-tarkvara paigaldamisel kuvatakse viga „Service Smart Card (ScardSvr) could not be stopped. Verify that you have sufficient privileges to stop system services“, siis selle vea parandamisest on juttu siin.

Juhendav video:

Service Smart Card or Ceritificate Propagation… by arvutiturve

Viirusetõrjete vajalikkusest android seadmetele olen rääkinud artiklis Android nutitelefoni pahavara ja kaitse. Kuid paljud veel ei teadvusta endale riske, mis võib tuua viirusetõrje puudumine android nutiseadmetes.

Küsides oma erinevas vanuses tuttavatelt, kas nende nutitelefoni on viirusetõrje paigaldatud, olen täheldanud, et just vanematel inimestel ja vastupidi, väga noortel, puudub telefonis või tahvelarvutis viirusetõrje. Peamiselt väidetakse, et milleks neile tõrjet vaja on, kui seda kasutatakse nagu tavatelefoni – helistatakse, võetakse sõnumeid vastu, käiakse internetis uudiseid lugemas või e-posti vaatamas. Noorematest mõned küll on sõpradelt kuulnud, et viirusetõrje justkui peaks nutitseadmes olema, aga neil ei olevat aega sellega tegeleda, sest palju põnevam on muu lõbu, mis nutiseade pakub – käia Facebookis, laadida alla huvitavaid rakendusi või videoid, pilte ning põnevaid mänge mängimiseks jne. Samas on tunnistatud, et ega nad oskakski viirusetõrjet paigaldada, seda enam, et otseselt ei olegi nad internetist lugenud artikleid nutitelefonide ja tahvelarvutite turvalisusest, sest neile kui tavakasutajatele sellised spetsiifilise alatooniga lood pole huvitavad. Kuid nutitelefon pole tavatelefon, nutiseadmed on siiski n-ö miniatuursed arvutid.

Järgnevate artiklitega tutvustan paremate sekka kuuluvaid android viirusetõrjeid, võttes aluseks AV-Test.org viimase kuu testitulemused android viirusetõrjete suutlikkusest pahavara tõrjuda, kusjuures arvestatakse ka kasutusmugavust. Tähelepanu tuleks pöörata ka sellele, et kuigi iga kuu võib paremusjärjestus muutuda, siis see ei tähenda, et teatud android viirusetõrje palju kehvemaks oleks muutunud. Näiteks, kui hetkel android viirusetõrjetest paremusjärjestuses teisel kohal olev Avast: Mobile Security langeks järgmisel kuul viiendale kohale, siis te ei peaks seda kohe teise vastu vahetama, seda enam, kui olete sellega harjunud. Kui viiruste-, troojate-, usside-, nuhkvara- ja muu pahavara avastamisprotsent on ikkagi 100%, siis erilist vahet ei ole, mitmendal kohal viirusetõrje platseerub. Hetkel on 100%-lise avastamisprotsendiga viirusetõrjeid tabelis lausa 12 tükki. Viirusetõrjete testimisel kasutatakse pahavara näidiseid, mis on juba teada-tuntud.

Avast android viirusetõrje nutitelefonile ja tahvelarvutile

Avast viirusetõrje tavaarvutitele on üks tuntumaid, populaarsemaid ning paremaid tasuta tõrjeid maailmas. Ka avast! Free Mobile Security android seadmetele, nii nutitelefonidele kui tahvelarvutitele, on jõudnud kiiresti tippu, pakkudes mitmekülgset turvalisust. Tõsi, tasuta rakenduses pakutakse ka tasulisi teenuseid juurde, kuid neid ei pea loomulikult ostma. Ka sellisel kujul täidab Avast viirusetõrje kõik turvalisuse ootused oma parimas headuses.

Viirusetõrje nutiseadmesse installerimine on näidatud allolevas videos, sellel ma pikemalt ei peatu. Loomulikult peab installeerimiseks olema avatud teenusepakkuja andmeside või Wifi. Tõrje sobib Android versioonidele 2.1 või hilisemad.

Viirusetõrje androidile: tasuta Avast viirusetõrje nutitelefonile või tahvelarvutile from arvutiturve on Vimeo.

Reaalaja kaitsega viirusetõrje skanneerib automaatselt ja koheselt üle kõik rakendused, saabuvad SMSid või failid -  pildid, mängud, videod jne, mis te nutiseadmesse installeerite. Lisaks seadmes olevatele rakendustele on võimalik üle skannerida ka SD mäukaardi sisu. Võimalike kahtluste korral saab igal ajal käivitada käsitsi viirusteotsija (Scan now) ja mugavuse mõttes ajatada automaatne pahavara otsimisrežiim (Automatic Scan) teile sobivaks päevaks ja ajaks.

Avast viirusetõrjel on ka veebikilp ehk siis tuvastab internetis surfates pahatahtlikud või nakatunud lehed ja blokeerib need. Viirusetõrje tuvastab ka potenstiaalselt kahjulikud rakendused, mis võivad sisaldada pahavara (PUP detection, seadete all)

Võimalik juurde installida vargusevastane rakendus (Anti-Theft) ja varundus (Backup), millest kirjutan hiljem eraldi artiklid. Eelinfona niipalju, et kadunud või varastatud telefoni saab kontrollida läbi arvuti veebipõhiselt või SMS teel  – leida telefon kaardilt, aktiveerida sireen leidmiseks, kustutada sisu jne.

Tasuta versioon võimaldab lukustada kaks rakendust teie valitud PIN koodiga (Application Locking). Näiteks, kui teil nutitelefonile või tahvelarvutile endale pole määratud avamisel salasõna küsimist, siis kui unustate selle avalikku kohta, kus paljudel on sellele juurdepääs, siis oleks vähemat hea, kui lukustate koodiga Gmaili või Facebooki või telefoni kontaktid, vastavalt muidugi oma äranägemisele vajalikuim, et võõras või ka sõber neile ligi ei pääseks. Lisaturvalisusena saab seadete alt lukustada ka Avast rakenduse enda ja teha võimatuks selle mahainstalleerimine.

Valides Privacy Advisor  – Permissions saab teada millised õigused on nutiseadmes teatud rakendustele antud – millele on lubatud teie kontaktidele juurdepääsu, millele teie konto andmetele või sõnumitele ning milline neist äppidest jälgib pidevalt teie asukoha infot.

Applikation Managment annab täieliku info kõikide nutiseadmes olevate rakenduste kohta ja millised neist ka hetkel töötavad.

SMS and Call Filter võimaldab luua filtri, mis keelab SMS-id või kõned teie valitud grupist – kas kontaktis olevatest inimestelt, teile saadetud SMS/MMSidest, tundmatutest numbritest, ise valitud numbrist või varjatud numbritest.

Firewall ehk tulemüüri paigaldamine nõuab, et android seadmele oleks antud administraatori õigused ehk seade oleks rooditud. Rootimisest võibolla kirjutan kunagi, ent rootimist peab iga android seadme omanik tegema omal vastutusel, sest see võib põhjustada vigasid ja võib ka kaotada garantii seadmele.

Network Meter annab aimu sissetulevatest ja väljaminevatest ühendustest.

Avast viirusetõrje tahvelarvutisse installeerimine toimub samuti kui nutitelefoni, nagu eelolevas videos näidatud. Tahvelaarvutisse paigaldatud viirusetõrjel on väga väikesed erinevused kasutajaliideses ja sel puudub vaid SMS ja kõnede filter.

Soovime oma headele toetajatele, koostööpartneritele ja lugejatele head uut ning turvalist 2014 aastat!